Elviira Jakobson: Teekond terve minuni

Olen alati armastanud ja harrastanud sporti. Lapsepõlvest teismeeani proovisin läbi peaaegu kõik trennid. Teismeeas avastasin enese jaoks rühmatreeningud aeroobika ja bodypump näol, millele lisandusid veel joogatunnid. Selliselt oli võimalik end enam-vähem toonuses hoida, kuna kuulun selle inimtüübi hulka, kelle organism laiskust ja üleliigseid süsivesikuid eriti andeks anda ei taha.

Kui rasestusin, tekkis treeningutes paus. Enesetunne oli väga vilets ja trenni teha polnud jaksu. Kui sünnitasin ära, olid kilod väga visad lisanduma. Võtsin taas ette rühmatreeningud ning vaikselt hakkas kaal alanema. Sellest hoolimata oli ülekaal väga tuntav.

Saatus õnnistas mind kohe ka teise imetoreda pisistütrega. Nüüd juhtus aga see, et lisakilod ei hiilinud mitte märkamatult, vaid ma paisusin lausa silmnähtavalt. Õnneks on mu tutvusringkonnas palju rammumehi, kellele kehakaal ja sellega kaasnevad muutused on igapäevane nähtus, mitte raketiteadus. Abi oli lähedal. Tasus vaid sõber Janekule mainida, et vajan abi, kui juba sain soovituse pöörduda Argo Aderi poole, kes on võimeline teiste toitumise ja treeningud täielikult kontrolli alla saama. Siis ma veel ei aimanud, et mul algab uus elu.

Kohtusime Argoga spordiklubis Sparta. Vestlusteemad keerlesid minu sportlike harjumuste ja võimalike ülekaalupõhjuste ümber ja juba järgmisel kohtumisel olin spordiriietes.

Argo fikseeris minu näitajad. Mäletan, et kehakaal 95,1 kg oli minu jaoks täielik shokk, kuna ise arvasin end umbes 80 kg kaaluvat.
Mõõtsime ja fikseerisime lisaks käe-, jala-, kõhu- ja puusaümbermõõdu. Sain omale toitumis- ja treeningkava.
Seejärel juhendas Argo mind jõusaalis tehnika kasutamisel ja andis nõu, kuidas mitte „libastuda“, kui alustan tervisliku toitumisega. Mäletan tema sõnu mulle, et kui õhtuti tunnen, et üldse enam söök sisse ei mahu, võin viimase vahepala pooleli jätta, aga seda siiski vaid äärmisel juhul. Mulle tundus see nõuanne pisut imelik. Alustan ju dieeti!

Juba esimese päeva lõpus, kui olin täpselt järginud kõiki juhiseid ning ära söönud kõik vajalikud toidukorrad, sh vahepalad, tekkis tunne, et kui peaksin veel kasvõi suhkrutera alla neelama, ei oleks ma selleks küll enam suuteline. Nii ka kõik järgnevad päevad.

Enim võttis aega harjumine pideva planeerimisega. Kuna toituma pidin iga 3 tunni tagant, oli vajalik pidevalt mõelda, kus ma parasjagu järgmise 3 tunni möödudes viibin ning kas olen sunnitud määratud toidukorra kaasa võtma.

Ega mulle armu ei antud! Juba kuue nädala pärast pidin olema tagasi, et teostada uued mõõtmised. Selle aja vältel ei olnud ma end kordagi kaalunud. Oi seda tunnet, kui kaalunäit oli -6 kg! Mida!? Argo rõõmustas vist minust rohkemgi.

Edasi läks kõik juba libedamalt. Käisin igakuiselt Argo juures oma kehakaalu ja teisi näitajaid kontrollimas juba poolteist aastat jutti. Organism harjus rezhiimi- ja kogustega ning keha andis ise märku, kui lähenemas oli toidukord. Kella ei olnud vaja enam piinlikult jälgidagi. See on jäänud nii kuni tänase päevani.
Kuigi kehakaalu maksimaalne langus oli määratud ühes kuus 2 kg, tundsin üks hetk end kuidagi raskelt ja tekkis energiapuudujääk. Selgus, et oli hoopis lisandunud 1 kg. Keha tunnetas kohe ära pisikese kõikumise. Sellest tulenevalt kohendasime kava ning alandasime kalorite hulka menüüs. Kolme nädala möödudes oli kõik taas normis ning kehakaal alanemises.

Ühel hommikul juhtus aga nii, et voodist püsti ei saanud. Oli tekkinud meeletu seljavalu. Helistasin Argole, et teada saada päevane kalorinorm niisugusel juhul, kui trenni üldse teha ei saa. Sellise jutu peale kamandas ta mind sootuks jõusaali, kus mul selg paika vajutati. Argo paigaldas mu seljale kinesioteibi, et saaksin ettevaatlikult treeninguid jätkata. Sellist inimest ei saa küll teisiti nimetada kui professionaal. Tänaseks päevaks ei mäleta ma enam, mis asi on seljavalu.

Minu elus toimusid sellised muutused, et ükskõik, kellega päeva jooksul kohtusin, lõppes jutt alati minu välimuse teemal ja seda olenemata kaasvestlejate soost, vanusest, tutvusastmest. Absoluutselt iga inimene, kes mind vähegi tundis ja vastu jalutas, mainis ära välise muutumise. See tundus imelik, kuna olles olnud iseendaga igapäevaselt silmitsi, ei saanud arugi, et muutused olid olnud nii märgatavad. Kahe aastaga olin kaotanud 25 kg ning kannan nelja numbri võrra väiksemaid riideid.

Olen oma elus teinud palju sporti ning pidanud erinevaid dieete. Täna mõistan, kui segaduses oli varem kogu mu organism. Iga kord, kui sõin midagi “keelatut”, piinasin end hiljem surmväsitavate treeningutega ja tundsin kahetsust juba poole söömise pealt, et olin seda enesele üldse lubanud.
Nüüd saan küll öelda, et ma ei ole elus varem nii palju ja maitsvat toitu söönud kui järgides Argo poolt koostatud toitumiskava. Samuti ei ole ma kunagi varem nautinud sportimist nii palju. Varem tegin kindlasti ajaliselt rohkem trenni, kuid kaalukaotuse asemel kaasnes pigem tunduvalt suurem väsimus. Mul ei ole kunagi elus olnud nii sirget rühti ja positiivsest energiast pakatavat vaimu kui praegu.

Argo roll ei seisne pelgalt kavade koostamises. Sellest olulisemgi ehk oli lakkamatu toetus. Olen kärsitu loomuga ja vajasin pidevat meeldetuletust selle kohta, et paar kilogrammi kaalulangust ühes kuus teeks mulle head. Mainin siinkohal, et erandiks võivad osutuda esimesed kuud, aga muidu üle paari kilogrammi kaalulangust ühes kuus ei olekski hea langetada.

Lõpetuseks tahan kummutada müüdi, et see kõik on väga kallis lõbu. Kui ma ei oleks omal ajal Argo juurde läinud ja oleksin jätnud toitumisharjumused selliseks nagu nad olid, kulunuks toidule tunduvalt enam raha. Kava on ühekordne investeering oma keha ja tervise heaks ning sellest johtuv on täna minu silmis kindla peale hindamatu. Ma ei kahtleks hetkekski enam, kui päevakorda kerkiks küsimus, kas alandada kaalu n-ö kodukootud meetodite abil või pöörduda spetsialisti poole.

Suured-suured tänud Argo!