Avaleht Tervis INTERVJUU! Parim arst-õppejõud Oivi Uibo: Minu hobi ongi mu töö
INTERVJUU! Parim arst-õppejõud Oivi Uibo: Minu hobi ongi mu töö

INTERVJUU! Parim arst-õppejõud Oivi Uibo: Minu hobi ongi mu töö

Oivi Uibo
Oivi Uibo

Tänavusel Tartu Ülikooli Kevadkonverentsil üliõpilaskogu poolt parimaks arst-õppejõuks kuulutatud lastearst Oivi Uibo soovis lapsepõlves saada hoopis klaverimängijaks. Et käed selleks elukutseks just kõige sobivamad polnud, tuli mõelda teistele valikutele ja nii sai otsustatud arstiteaduse kasuks.

Oma tööd arst-õppejõuna iseloomustab doktor Uibo mahuka ja vaimselt väga pingelise tegevusena, mis on vaba rutiinist, ükskõiksusest ja pinnapealsusest. Ta tunneb rõõmu tudengite erksatest silmadest. Oma õpetatavat eriala, laste gastroenteroloogiat, peab Oivi Uibo üldse kõige huvitavamaks arstiteaduse erialaks.

Lastevanematel soovitab tunnustatud arst väikelaste ja laste toitlustamisel järgida ennekõike teaduspõhiseid nõuandeid. Kuigi Oivi nimetab tööd lastearsti ja õppejõuna oma hobiks, istub ta praegugi mõnikord ka klaveri taha.

Suurema publiku ees kuulutati teid Tartu Ülikooli Kliinikumi parimaks arst-õppejõuks Tartu Ülikooli kliinikumi Kevadkonverentsil, kus te aga ise osaleda ei saanud. Kus viibisite?

Jah, see on justkui sümboolse tähendusega, et minu parimaks õppejõuks teatavaks tegemise päeval olin ma ise oma teadmisi täiendamas – nii nagu arstid õpivadki jätkuvalt kogu oma elu. Osalesin gastroenteroloogia eriala rahvusvahelisel õppekursusel.

Elulugu vaadates selgub, et olete varemgi tudengitelt tunnustusi saanud. Millega oma populaarsust ise seletate? Mida peate kõige olulisemaks oma loengute ja praktikumide ülesehitamisel?

Jah, mul on väga-väga-väga hea meel kõikide nende tunnustuste üle. On ju õppejõu ja arst-õppejõu amet minu igapäevane töö, mis on iga päev mulle vägagi vastutus- ja pingerikas. Olen nii enda kui ka tudengite suhtes nõudlik, sest selles mahukas ja vaimselt vägagi pingelises ametis ei saagi olla rutiini, ükskõiksust ega pinnapealsust. Olen veendunud, et õpetamisel on väga oluline tudengi ja õppejõu vastastikune lugupidamine ja et nii tudeng kui õppejõud oleksid mõlemad huvitatud õpitavast/õpetatavast erialast. See on eeltingimuseks erksatele aruteludele (näiteks kasvõi teemal, miks ja kuidas just see haigus just sellel inimesel kujunes ja kulges). Ilma huvita ei kujune dialoogi, ilma huvita ei jää miskitki meelde ega meenu edaspidi.
Oma praktikumides on hea tunne näha tudengite erksaid silmi, mis muutuvad aasta-aastalt järjest erksamateks. Ja olukord, kus kogu aeg peab olema valmis kohe reageerima tudengite otsekohestele küsimustele stiilis “miks ja kuidas” – ja seda näiteks väga erinevate haiguste tekkemehhanismide ja väljendumisvõimaluste kohta – hoiab iga päev vaimselt erksat olekut. Sest selgitama ja õpetama peab asjakohaselt ja kindlasti ajakohaselt ja ka meeldejäävalt, konkreetselt ja selgelt.
Kuigi, jah, tudengitega tegelemine on lisapinge (lisaks niigi arstiameti pingelisele tööle), on mul rõõm sellisest tööst, sest kogu aeg on endalgi vajalik pidevalt teadmisi juurde õppida ja tudengitele jätkuvalt selgitada stiilis “miks nii ja miks mitte teistmoodi” – mida ehk siis, kui tudengeid poleks, nii erksalt vaja ei olekski – ja siis tekiks ehk töös rutiingi. Seda Ülikooli Kliinikus aga olla ei saa ja ei olegi olemas.

Missuguseid arstiteaduslikke aineid õpetate ja kuivõrd on nendes õppeainetes mõeldavad arutelud, diskussioonid? Või on kõik enamasti täppisteaduslikult paika pandud?

Tartu Ülikooli lastekliiniku dotsendina õpetan ma Tartu Ülikooli arstiteaduskonna arstiteaduse viienda kursuse tudengitele, viienda kursuse hambaarstiteaduse ja ka teise kursuse kehakultuuriteaduskonna tudengitele lastehaigusi. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõuna jagan ma oma lastehaiguste ning laste-gastroenteroloogia alaseid teadmisi lastehaiguste ja perearsti residentidele. Õpetamine on ka arstidele täiendusloengute esitamine. Kõik õpetatav (nii tudengitele, residentidele ja täienduskursuste arstidele) peab iseenesestmõistetavalt olema teaduspõhine ja uudne, seetõttu ongi vajalik pidevalt hoolega teaduskirjandust jälgida, et siis seda kõike nii tulevaste kui praeguste kolleegidega jagada.

Mida laste gastroenteroloogina peate selle meditsiiniharu üsna sageli esinevateks ja problemaatilisemateks lastehaigusteks?

Laste gastroenteroloogia on kindlalt kõige huvitavam arstiteaduse eriala, sest see on väga mitmetahuline – alates imikute toitmisest-söömishäiretest ja kõhnumisest, vähesest kaaluiibest, kõhukinnisusest kuni igapäevaste sagedaste koolilaste kõhuvaludeni ning kahjuks ka tõsiste laste seedetrakti haigusteni. Kuigi kõige sagedamini on laste seedetrakti väga erinevate vaevuste (näiteks oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, isutus) põhjuseks seedetrakti funktsionaalsed häired, ei saa ühegi haigusjuhu puhul kaotada valvsust, sest just sellel inimesel võib olla tõsine haigus.

Millised on kõige olulisemad soovitused laste toitumise teemadel?

See on vägagi erk teema praegusel ajal. Vägagi palju on mitteteaduspõhist ehk siis teaduspõhisuseta soovitusi internetis, mida emad hoolega loevad ja kahjuks osad nendest ka järgivad.
Kõige olulisem soovitus ongi, et lastele on kasvamiseks ja arenemiseks vajalik mitmekesine toit ja regulaarsed toidukorrad. Imiku toitmise vigu on vägagi palju, kusjuures mitmed seedetrakti vaevused võivadki olla põhjustatud ainult toitmise vigadest (näiteks eale mittesobiv toit).
Jah, on ka mitmeid haigusi mille puhul raviks on ranged toidupiirangud – näiteks kogu maailmas sageneva haiguse tsöliaakia puhune range gluteenivaba dieet. Oluline on rõhutada, et enne mistahes toidupiirangut on kindlasti vajalik arsti poole pöördumine, sest vaja on ikkagi selgust, kas selline toidupiirang on üldse vajalik.

Kuivõrd on põhjust muretseda lastearstide järelkasvu pärast?

Lastearsti eriala residentuuri konkurss on olnud üks kõrgemaid arstiteaduskonnas viimastel aastatel, seega on lastearsti eriala väga populaarne. Meil Tartu Ülikooli lastekliinikus õpivad lastearstiks erksad ja targad ja sümpaatsed residendid, kellega on rõõm koos iga päev töötada.
Mingit muret lastearstide järelkasvu pärast meil ei ole – lastearstiks õpivad paljud sellele erialale pühendunud noored kolleegid. Ja lisaks lastearstiks õppimise võimalusele on ju meil lastearsti erialal 10 lisaeriala – nii näiteks laste gastroenteroloogia, laste reumatoloogia, nefroloogia, kardioloogia, hematoloogia, neuroloogia jt. Seega on südamelähedase ameti valikuks lastehaiguste erialal palju erinevaid valikuvõimalusi.

Olete lõpetanud Jõgeval keskkooli ja muusikakooli. Mis on meeles elust selles maakonnakeskuses?

Jõgeva on minu kodulinn, väga armsate lapsepõlvemälestustega ja väga armsate kooliaja mälestustega. Minu kooliaeg oli väga kiire – koolist iga päev muusikakooli ja muusikakoolist peotantsuringi. Minu ema ja isa armastasid mind väga ja just nende armastus ja hool ongi minul lapsepõlvest Jõgeval kõige enam meeles!
On ju Jõgeval praegugi alles minu ema ja isa rajatud lapsepõlvekodu – oma perega hoiame selle alles ja korras. Olemegi kõik suvepuhkused alati just Jõgeval. Meil on seal kodu ja suur aed ilusate roosidega, palju marjapõõsaid ja õunapuid. Selline elurütmi muutus suvel on meie perele vägagi meeldivaks vahelduseks – mütata aias ja käia hommikuti Kuremaal lastega koos ujumas.

Millist pilli mängima õppisite, kas musitseerite enda hobiks ka praegu?

Õppisin Jõgeva Muusikakoolis suurepärase õpetaja Epp Antzoni klaveriklassis. Ja kui muusikakooli 7-aastat kestnud õpingud lõppesid, olin veendunud et õpingi klaverimängijaks – niiväga soovisin seda. Mul on kodus alles minu klaver, mida vahel ikka ka mängin.

Millal ja kuidas tekkis üldse soov arstiks õppida, on perekonnas või suguvõsas ka teisi arste?

Tegelikult oli mul esimene südamesoov ikkagi saada klaverimängijaks. Kuna mul on (jätkuvalt) väga väike käsi ja seega ei ulatunud mu käed oktaavi-ulatuseni ja sellise väikese käega ei saagi ju saada klaverimängijaks. Kahjuks käsi ka ei kasvanud ning tuligi sellises ootamatus olukorras välja mõelda uus valik.
Vahepeal meeldisid mulle liblikad ja mõtisklesin bioloogiks õppida.
Arstiameti valik tuli aga ühtäkki keskkooli viimases klassis kuidagi iseenesest. Lihtsalt tundsin, et arstiamet ongi minule südame järgi. See, et nüüdseks olen Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppejõud ja Tartu Ülikooli Kliinikumis lastearst, on mulle suur tunnustus ja olen oma ameti üle õnnelik! Jah, minu isa vendadest üks oli arst ja kogu minu lelle pere on samuti arstid. Ja minu mees on samuti arstiteaduskonna lõpetanud ja õpetab tudengitele arstiteaduskonnas ülikeerulist immunoloogiat ja teeb immunoloogia erinevatel teemadel teadustööd. Nii et arstiteadus on osa meie pere igapäevaelust kindlasti.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetasite cum laude. Millised õppejõud kõige rohkem meelde on jäänud?

Kindlasti minu õpetaja, lastehaiguste dotsent Aino Paves. Imetlesin tema tarkust ja empaatiavõimet nii tudengeid õpetades kui haigeid lapsi ravides. Ja minu gastroentero-loogia eriala valikus oli otsustav õppejõud sisekliiniku gastroenteroloogia professor Vello Salupere, kes oli ka minu doktoriväitekirja oponent. Ta õpetas gastroenteroloogia minu jaoks kõige huvitavamaks erialaks. Ja laste gastroenteroloogia eriala ja teadustöö pisiku sain ma Tampere Ülikooli Kliinikust, kui lastegastroenteroloogia professor, hilisem Tampere Ülikooli rektor, professor Jarmo Visakorpi mind pühendunult õpetas. Olen oma õpetajatele väga tänulik. Suur aitäh pühendunud õpetamise eest!

Mis on teie hobid, kuidas maandate pingeid ja kogute energiat kehale ja vaimule?

Tõesti, minu hobi ongi minu töö – töö lastehaiguste õppejõuna, mille hulka kuulub nii tudengite õpetamine kui ka teadustöö ning siia lisandub ka kindlasti töö lastearstina.
Lastehaiguste eriala on niivõrd mahukas, et mingeid piire sellel ei olegi, sest arstiteadus areneb ülikiiresti ja selle rütmiga kaasaelamine nõuab igat vaba hetke just ainult sellele pühendudes. Ja see kõik on väga huvitav. Ja tudengitega töö on küll pingeline, kuid vahva.
Noored tulevased kolleegid hoiavad meid, õppejõude, ju kogu aeg erksatena – peame vastutama oma iga sõna eest, mida neile õpetame.
Ja see on sedavõrd vastutusrikas, kuna tegemist on arstiteadusega! Seetõttu ütlen seda särasilmi, et minu töö ongi ka minu hobi – ja ma tunnen sellest rõõmu.

TerviseLeht-logo-1024x333

Terviselehe saab tellida SIIN!

Jaan-Ivo Lukas

Kommentaarid