Avaleht Tervis RASKEST HAIGUSEST VABANEMISE LUGU! Rinnavähki põdenud Merike Värik: minu kohustus on sellel teemal rääkida
RASKEST HAIGUSEST VABANEMISE LUGU! Rinnavähki põdenud Merike Värik: minu kohustus on sellel teemal rääkida

RASKEST HAIGUSEST VABANEMISE LUGU! Rinnavähki põdenud Merike Värik: minu kohustus on sellel teemal rääkida

Merike Värik
Merike Värik

Rasked haigused tabavad inimesi alati ootamatult ja esimene teadasaamine on igaühele šokk. Seetõttu on hea kuulda oma lugu kelleltki, kes on sellel raskel teel olnud ja sealt elusalt naasnud. Merike Värik põdes rinnavähki, väljus sellest võitlusest võitjana just sel määral, kuidas see võimalik on, ja ta jagab oma kogemust teistelegi – keegi meist ju ei tea, milliseid barjääre võib elu meie teele püstitada.

Olete oma lugu ka varem inimestele rääkinud, et nad oleksid haigustest teadlikumad, milline teie lugu on?

Kuus aastat tagasi avastati mul rinnavähk ja toimus operatsioon, sain keemiaravi, edasi läks jälle operatsioon, taastamine ja kõik sellele järgnev. Mul on perekonnas BRCA1 geen ja nagu teate, siis ka Angelina Jolie lasi seoses sellega enda rinnad eemaldada. Selle geeniga on nii, et 80 protsendil inimestest, kellel see perekonnas on, on oht haigestuda vähki.

Minu puhul ei olnud see ennetus, vaid oligi vähk, ja ma pidin seda teed minema. Kuna sellest on üsna vähe räägitud, inimestel on selle vastu huvi ja kuna ka mina sain teistelt  palju abi, siis leian, et minu kohustus on sellel teemal rääkida ja inimesi aidata. Mind aidati, ma püüan teisi aidata, kõik need asjad on läinud niimoodi samm-sammult ja see viis mind meditsiini juurde. Ma leidsin, et ma pean ennast täiendama meditsiini alal. Hiljem pakuti mulle tööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kogemusnõustajana, ma nõustan neid patsiente, kellel on rinnavähk ja kes kardavad keemiat, juuste äratulekut ning kellel on taastumise ja kõige selle juurde kuuluva kohta küsimusi. See on võimalus kõigil rääkida inimesega, kellel on selles osas kogemust, et maandada enda hirme.

IMG_4554

Rääkige sellest hetkest, mil hoidsite kontakti maailmaga viisil, mida arst ei lubanud ehk siis poeg tõi teile haiglasse arvuti. Millised olid need tegevused, mis andsid jõudu, et võidelda edasi? Millised olid need mõtted, mida te mõtlesite?

Ma olin kodus, mul oli viies keemia ja mul oli väga halb olla. Oli neljapäev, mil pidin minema arsti juurde, käisin dušši all ning ma tundsin, et ma ei suuda püsti tõusta. Ma tahtsin arstile helistada ja öelda, et ma tulen hoopis esmaspäeval, aga mu koer ei lasknud. Ta niutsus ja lükkas mind selja tagant voodist välja, mille tõttu kukkus mu telefon  voodi alla ja ma ei saanud seda kätte.

Ma tundsin, et ma lihtsalt ei suuda ennast koguda, et minna arsti vastuvõtule, aga minu koer oli mu selja taga ja nügis mind voodist välja. Sellel ajal olid koeral kutsikad ja ma mõtlesin, et pean alla minema sellepärast, et tema kutsikatega on midagi halvasti, aga tegelikult sai tema järelikult aru, et minuga oli väga halvasti – loomad tunnevad sellist asja. Peale seda korda võin öelda, et tema oli mu valveingel.

Ma tõusin voodist ainult tema pärast  ja kui ma nägin ennast peeglist, ma olin täiesti lumivalge ja huuled olid sinised, asi oli väga halvasti. Sellel hetkel läks uks lahti ja mu mees tuli uksest sisse, kuigi tegelikult ta ei pidanud tulema.

Kui ta mind nägi, siis viis ta mind haiglasse, ma tundsin juba autos, et ma hakkan ära vajuma. Haiglasse jõudes lükati mulle kohe ratastool alla ning seal käis see kõik nii kähku, mulle tehti kõhtu mitu süsti  ja pandi eraldi palatisse. Öeldi, et asjad on väga halvasti ning keegi ei tohtinud mind vaatama tulla.

Kui mu poeg tahtis mind vaatama tulla, siis ta pandi haiglariietesse, isegi ukse peal oli silt, et sisenemine keelatud.  Ma olin hapnikumaski all ja see hetk ma tegin oma elust kokkuvõtte – mõtlesin enda reiside peale, mõtlesin ka selle peale, et see on õige, me mäletame oma elust ilusaid hetki.

Kuna minu töö on seotud IT-ga ja ma olen arvuti- ja telefoni inimene, siis ma olin õnnelik, et mul oli vähemalt telefon. Kui keegi mulle helistas, siis see oli justkui sõõm värsket õhku. Kui küsiti, et kuidas läheb, siis vastasin ikka, et pole hullu midagi, sest ei hakka ju ütlema, et mul on nii halb, et hakkan kohe surema. Ja kui laps mulle arvuti tõi, siis see oli allikas, mis viis mõtted haiguselt mujale. Loomulikult arst ei teadnud minu arvuti olemasolust midagi, kui ta palatisse sisenes ja mul see arvuti kõhu peal oli, siis tal läksid silmad suureks ja ütles, et see on nakkusoht, aga ma olin selle muidugi ilusti ära puhastanud.

IMG_4560

Mis oli tagasivaadates see, mis te selle haiguse seljatamisest kõige rohkem õppisite?

Tegelikult mu töö päästis mind. Ma ei jäänud norutama, vaid ma tegin ja püüdsin kogu aeg olla vajalik, kasulik, teha arvuti ja telefoniga tööd, et viia mõtteid mujale.

Sellises kriisisituatsioonis kardavad kõik, isegi sõbrad. Näiteks üks minu sõbrannadest ütles, et ma tuleksin sulle appi, aga siis, kui sind kodus ei ole – mis mõttes?  Kui sa saad sellise diagnoosi, siis inimesed hakkavad sind kartma, nad ei saa enda tunnetega hakkama, nad ei tea, kuidas käituda, kuidas suhtuda. Kõige enam kardavad enda emotsioone ja see on ebameeldiv tunne.

IMG_4565

Nõuandeks teistele, kellel on tutvusringkonnas samuti haige inimene – mida see inimene eelkõige enda lähedastelt ootab?

Ta ootab positiivset toetust, et teda ei jäeta üksinda. Ta vajab suhtlust – teda ei tohi üksi jätta.

Õnneks oli mul sõbranna, kes kutsus mind kohvikusse, kui ma keemiaravist tulin ja hoolimata sellest, et mul oli väga halb olla, ma läksin. Pärast seda ma tundsin jälle, et ma olin kuskil käinud. Hästi oluline on ennast kokku võtta, sättida ja välja minna, kuid see vajab jõudu ja teiste tagant torkimist.

Mida ma enda haigusest veel õppisin, oli see, et vähihaige on väga kerge saak  – kõik hakkavad sulle pakkuma igasuguseid erilisi jooke ja abivahendeid ning vähihaige on emotsionaalselt väga kergesti ärakasutatav. Kui vähihaigele inimesele tehakse keemiaravi, siis ta ei tohi sinna juurde mingit alternatiivmeditsiini kasutada. Sõbrad hakkavad sulle pakkuma erinevaid viise, minu sõbrad panid sensitiivi juurde aja kirja ja kõik hakkavad mingeid toidulisandeid pakkuma. Kuid need on tegelikult sellel ajal keelatud. Väga lihtne on sellisel hetkel minna nende asjadega kaasa, sest sa soovid ellu jääda, sa soovid sellest välja tulla ja siis sa oled tuulte pöörises. Samuti on  internetis väga palju informatsiooni – sellesse informatsiooni võib uppuda.

IMG_4581

Te mainisite ka positiivset mõtlemist. Kui keeruline seda teha oli ja kui vajalik see tegelikult on?

See on ülivajalik, kuna mul on  BRCA 1 geen, siis mu emal oli rinnavähk, mu vanaemal oli vähk ja mu tädil oli vähk. Kuid mu ema elas 25 aastat peale seda, kui tal rinnavähk ära võeti, tal võeti  rind täiesti ära, süda lõi kohe naha all, sest sellel ajal ei taastatud, aga ta elas rõõmsalt edasi. Ta oli hingelt rõõmus inimene. Muidugi ma lapsena kartsin, et kuidas mu ema tervis on, see oli lapsena mu pidev hirm.

Tädi on nüüd üle 35 aasta peale seda operatsiooni elanud.

Nemad on mulle suured eeskujud, sellepärast ma leiangi, et sellest peab rääkima. Kui sa ei tea kedagi, kellel see on olnud, siis on raske selle mõttega  leppida. Ma olen näinud, kui inimene on täiesti šokis ja mõtleb, et nüüd on elu lõpp, kuid tegelikult see ei ole elu lõpp.

Tänapäeval on rinnavähk enamustel juhtudel ravitav, lihtsalt tuleb oma arsti uskuda. Arstidega peab tegema koostööd  ja täpselt järgima reegleid.

Mina pidin võtma 21 tabletti. Sõbranna ütles, et miks sa neid võtad, kas sa oled hull. Ma loomulikult võtsin neid ja need sammud on kõik elupäästavad, väiksed sammud, aga et enda elu päästa, peab täpselt arsti kuulama. Meditsiin on õnneks arenenud, diagnostikad ja järjest parem teaduse areng aitab meil ellu jääda ja aitab edasi elada. Siin on oluline ka rindade taastamise teema, vanasti ei taastanud keegi, tänapäeval taastatakse ja ütleme nii, et nüüd on ilusamad kui ennem!

IMG_4570

Monika Kuzmina, Jüri Kukk 

Kommentaarid