VÄHIST TERVENEMISE LUGU! Ühe naise lugu sellest, et miski pole lootusetu ka siis, kui see on lootusetu
Portaalile GoodNews saatis oma loo üks tore ja hakkaja naine Küllike Lukkonen, kes paljude teiste abiga sai hakkama sellega, mida suudavad vähesed. Alljärgnevalt avaldame tema elusaatust käsitleva blogipostituse.
Minu imelise tervenemise lugu
2015. aasta alguses algas minu teekond koos vähidiagnoosiga. Emakavähk, siiretega vaagna lümfisõlmedes ja kopsudes. Staadium 4B ehk viimane. Praegu olen ma elus ja täie tervise juures! Siinkohal tänan Loojat, iseennast, oma perekonda ja kõiki toetajaid, tänu kellele ma selle õppetunni läbisin.
Miks ma sellest siin kirjutan? Aga seepärast, et inimene hakkaks uskuma iseenda väesse, hakkaks uskuma koostöö võimalusse tava- ja alternatiivmeditsiini vahel. Oluline on usk, toimetamine ja enesekindlust. Teadmine, et vähk on ravitav, kasutades erinevaid meetodeid, läbimõeldult ja põhjendatult.
Alljärgnevalt väljavõtted minu blogist, mille kirjutamist alustasin diagnoosi saades.
26. märts 2015
“Antakse nii palju kui kanda jaksad”
Kuidas haigus mind õpetama tuli
Eks esimese hooga ikka võttis mustvalgel kinnitatud diagnoos jalad alt ära küll. Miks minul? Kuidas edasi? Vara veel…
See oli veebruari alguses kui sain ametlikult kätte diagnoosi: emakavähk. Tegelikult ju teadsin seda ise ammu, kuid üritasin ikka ise hakkama saada. Ju siis ei osanud või ei uskunud ennast piisavalt. Teate ju küll, et halbu sisetundeid püüame ikka vältida ja öelda, et ma kujutan seda endale ette. Pealegi olin tegelenud viimasel ajal paljude vähihaigetega ning arvasin ka, et minu hirm räägib minu eest. Kuid… alati tuleb ikka oma keha kuulata ning pöörduda arsti poole kohe, kui mingi kahtlane sisetunne tekib.
Eks esimese hooga ikka võttis mustvalgel kinnitatud diagnoos jalad alt ära küll. Miks minul? Kuidas edasi? Vara veel… jne. Õnneks sain esimesest ehmatusest üle abikaasa ja heade sõprade abiga. Nüüd on see siis minuga juhtunud ja mul jääb üle ainult tõestada iseendale, et ma saan sellega hakkama. Mu keha pole nii nõder, et ta poleks võimeline sellest välja tulema.
Sain oma arstilt suunamise onkoloogi juurde, kuid selleni oli veel nädal. Tegelikult sain eriarstile ikka väga kiiresti, kuna minu ammune suurepärane Fertilitase naistearst dr. Väin lihtsalt võttis ise telefonitoru ning kasutas ilmselgelt omi kanaleid, et mind võimalikult kiiresti edasistele uuringutele suunata. Jumal seda teab, kaua muidu oleks pidanud järjekorras ootama. Olen dr. Väinale väga tänulik mitmes mõttes. Kui temale poleks sisetunne öelnud, et vaatamata korras PAP testile on asi ikka jama, oleksin ilmselt siiani seda sõralist rahumeeles endas suuremaks kasvatanud. Kogemus ja vaist on need, mis arstide puhul on üliolulised!
Töötamise lõpetasin kohe ära, sest ma teadsin, et seni polnud ma ennast just kuigi palju säästnud. Ikka olid teised, kes abi vajasid, olulisemad. Isegi siis, kui olin terve päeva tööd teinud ja õhtul keegi abi palus, ei suutnud ma „ei“ öelda. Ehk siis enesearmastusest ei saanud juttugi olla. Otsustasin siis ennast päevapealt armastama hakata ning täiesti südamerahuga tühistasin kõik kokkulepitud seansid. Inimesed ei olnud muidugi õnnelikud, kuid ma lihtsalt ütlesin, et nii on praegu vaja. Kõikidel nendel, kes soovisid seansile aega broneerida, soovitasin helistada märtsi lõpus, sest olin oma probleemi suhtes suht sinisilmne. Arvasin, et küllap olen aprillist taas rivis. Eks ma muidugi põen ka seda, kuidas majanduslikult hakkama saada. Kohustused ei kao ju ära, kuid sissetulek küll. Õnneks on kõrval mees, kellele langeb küll väga suur koormus. Loodan, et tema vähemalt peab sellele kõigele vastu.
Kui olin ennast mõned päevad juba kogunud, olles vahepeal lugenud internetist n-arv kogemusi vähiga hakkama saamisel ning tundnud, et ma ikka pole päris kindel, et kõik hästi lõpeb, hakkas mu kõrgem mina õnneks taas tööle. Sain aru, et mida vähem ma loen, seda kasulikum mulle. Ma ei tohi ennast programmeerida negatiivse perspektiivi suunas.
Ma ju tean, et ükski haigus ei tule meie ellu niisama. Sellel on alati mingi põhjus ning vähi põhjuseks on alati negatiivne emotsioon. Püüdsin siis kerida tagasi neid sündmuseid, mis mind eriti masendasid. Tegelikult teadsin ju varemgi, mis oli minu elus toimunud ja mille ma olin enda sisse jätnud.
Üks on sügavalt perekeskne, teine aga seotud sõprade-sugulastega. Meeletu solvumine, mille ma olin endas sisse istutanud. Muidugi olin selle teemaga ka varem tõsiselt tegelenud, kuid alateadvus muudkui keris seda teemat ning sundis mind ohvrirolli. Ma ei suutnud mõista seda, et mõned sõbrad on sõbrad ainult siis, kui sul on kõik hästi ja oled edukas. Kui aga midagi jookseb liiva, on sõpradest saanud süüdistajad ja näpuga näitajad. See, kuidas sind ühel kõige raskemal hetkel lihtsalt reedetakse inimeste poolt, kellest oled ise lugu pidanud, tegi väga haiget. Ja eks see solvumistunne siis minu sees muudkui toimetas, kuni ma selle lõpuks lahti lasin. Natuke küll hilja, aga õnneks siiski piisavalt vara, et midagi muuta. Selleks, et täielikult mõista, pean kogema seda enda nahal.
Mulle jõudis päriselt kohale, et mina ise käin oma teed ja õpin ise oma õppetunde. Mitte keegi ei saa mulle öelda, et ma teen midagi valesti. See on nende inimeste vaatenurk asjadele ning neil puudub mõistmine. Mina ei saa õpetada inimestele arusaamist ja kaastunnet, et maaslamajat lüüa pole viisakas. Sellised inimesed ei saa olla minu sõbrad, liiati ei saa nad hakata mõjutama minu tervist. Tegelikult olen tänulik nendele inimestele, et nad oma tõelist palet on näidanud ja olen tänulik iseendale, et olen suutnud asju vaadata hoopis teise nurga alt. Ma suudan täiesti normaalselt nende inimestega suhelda ega mõista praegu, kuidas ma sain teiste egolaksu enda sisse nii tugevalt lasta? Soovin siiralt kõikidele kõike head ja palun igal õhtul, et nende elus oleks kõik hästi.
Eks muidugi sai ka minu egokene tugeva löögi. Hea, et oli keegi, kes mulle minu ego tutvustama tuli.
Pool veebruarikuud käisin erinevatel uuringutel. Onkoloog on super! Leppisime temaga kohe kokku, et räägime kõike täpselt nii nagu on. Tahan kõike teada, et saaksin ka ise oma keha veelgi paremini aidata. Oma sünnipäeva päeval sain siis lõpliku diagnoosi ja raviplaani. Emakavähk, siiretega munasarjades ning ilmselt ka kopsus (seda ei saa millegagi kinnitada, sest täpikesed, mis tunduvad väga metastaaside moodi, on liiga väikesed, et neist mingit proovi võtta). Staadiumiks 4b ehk siis see kõige viimane. Nende staadiumite määramisega on ka üks kummaline asi ning neid ei saa küll lõplikena võtta. See sõltub nii mitmest asjaolust.
Esialgne raviplaan näeb ette 3 korda tugevat keemiaravi, seejärel opp ning siis taas keemia.
Mees oli kaasas, kui komisjonis käisin. Ei tahtnud sinna üksi minna. Kui arst ütles, et ega midagi ilusat öelda pole ja tema pakub esimesena keemiaravi, siis võttis korraks mõtlema küll. Arutasime keemia poolt- ja vastuargumente mehega kabineti ukse taga ja minu otsus oli: „Mul on vedanud, et mind ravitakse. Võtan tänuga vastu kõik ravivõimalused ning usun, et see kõik on minu kõrgeimaks hüvanguks.“ Minu ülesanne on praegu usaldada. Usaldada oma sisetunnet, Loojat, oma kõrgeimat mina, arste. Ilma usaldamiseta ma sellest välja ei tule. Usalduse õppetund kuulub minu praeguse suure õppetunni juurde. Ja ma saan sellega hakkama!
Esimene keemiaravi 12. märtsil
Tulin 11. märtsil tagasi Türgist. Esilalgu mõtlesin, et reisi jätan ära, aga siis arutasin arstiga ning leidsime, et nädala võrra ravi nihutamist ei muudaks nagunii midagi. Pigem saan ennast veel natuke laadida ja ilusaid emotsioone koguda, sest Türgi on minu jaoks alati olnud nagu teine kodu. Igal juhul oli väga tore taaskohtumine!
12. märtsi hommikul läksin Mustamäe haigla päevaravi osakonda teadmata, mis mind ees ootab. Kõigepealt saadeti tegema vereproovi, kuigi olin selle alles paar nädalat tagasi andnud. Sain teada, et enne igat ravi ongi vaja verd anda teadmaks seda, kas verepilt võimaldab ravi alustada. No mina olen ju muidu täiesti terve inimene ning verenäitajad igati korras. Seega polnud mingeid takistusi. Väga meeldiv keemiaraviarst selgitas raviplaani, seda, milliseid ravimeid manustatakse ning ka võimalikke kõrvalmõjusid. Kui ta neist viimastest rääkis, siis mõtlesin ise kogu aeg – „Seda mul ei ole. See ei käi minu kohta.“ Kui ravim veeni tilkuma pandi, programmeerisin selle kuldseks joaks ning tervendama mind minu kõrgeimaks hüvanguks. Tegin väikse meditatsiooni ning kujustasin, kuidas kuldne oja käib läbi kõikidest haigetest rakkudest ning muudab need puhtaks valguseks ja armastuseks. Üks hea inimene soovitas lugeda raamatut „Armastus. Meditsiin. Imed“. Sealt sain idee kujustamiseks: kuidas valged verelibled söövad hea isuga vähirakke ning neid jääb organismis aina vähemaks ja vähemaks. See kujutluspilt saadab mind igal pool, kus vähegi on võimalik kujutlustesse laskuda.
Olin päevaravipalatis ainus, kellel oli kaasa võetud pudel värskelt pressitud porgandi-peedimahla ning 1,5 liitrine pudel vett, kuhu oli lisatud natuke sidrunimahla. Hommikul enne haiglasse minemist sõin korralikult putru ning jõin tühja kõhu peale sidruni-soodavett. See viimane on minu tavapärane toiming juba viimased kolm kuud.
Tundsin, et see oli õige otsus, võtta kaasa vesi. Neerud justkui nõudsid vett. Arst ütles hiljem, et keemia, mida nad kasutavad on päris kange ning üks rohi võib mõjutada neerude tööd, seepärast on väga oluline palju juua. Imelik, et seda ei ole võimalik eelnevalt kusagilt lugeda. Raviarstid ju võiksid teavitada inimesi, et sel päeval võiks endale kaasa võtta näiteks raamatu ja pudeli vett. Minuga samal ajal tuli sinna umbes 55-aastane naisterahvas, kel ka see esimene kogemus keemiaga. Ta kartis meeletult keemiat! Isegi tema arst ütles, et hirm teeb asja ainult hullemaks. Tuleb näha keemiat kui võimalust jääda ellu. Oleksin nii väga tahtnud temaga rääkida ja teda rahustada, aga seal kuidagi ei olnud sellist võimalust. Kõik oli vaikne, isegi raadio ei mänginud. Inimestele, kes ei oska ise endaga midagi peale hakata, võib see protseduur tunduda küll jube. Passida täielikus vaikuses 5- 6 tundi oma Jumal teab, mis mõtetega. Pole just väga tervendav keskkond.
Miks ei võiks sellises päevaravis olla raadio näiteks klassikalise rõõmsama muusikaga, mis võiks ju igaühele sobida? See aitaks kehal säilitada positiivset fooni. Minul olid endal kõrvaklapid kaasas ning lugemise vahepeal sain telefonist kuulata just mulle sobivat muusikat.
Vahepeal käis minuga vestlemas toitumisnõustaja. Raamatuke, mille ta andis, on päris asjalik, kuid nõustaja ise… peab vist veel natuke ennast täiendama. Õnneks tean ju ise ka, mida ja kuidas toituda ning juua seepärast ei hakanud ma temaga vaidlema. Kui ta hakkas rääkima sellest, et arst kirjutab välja iiveldusevastased ja maokaitse tabletid, mida pean kindlasti võtma, esitasin talle küll küsimuse: „Kui mul ei ole iiveldust, kas ma siis ei pea neid tablette võtma?“ Tema vastus oli, et kindlasti pean võtma, sest keemia on tugev ja iiveldama hakkab. Ma igaks juhuks ei öelnud, et inimesed on erinevad.
Pärast küsisin arsti käest sama küsimus ning tema vastus oli küll: „Võtate tabletti vajadusel.“ Pealegi, kui ta oli saanud teada, et tegelen Hiina meditsiiniga (no muust ma ei hakanud rääkima), suhtus ta sajasse väga mõistvalt. Hoiatas lihtsalt, et jälgiksin väga, mis keemiaga kokku sobib ning mis mitte. Väikseid arenguid on õnneks märgata ka tavameditsiinis, millest on ainult hea meel.
Igal juhul ostsin apteegist tabletid välja juhuks, kui mul neid vaja peaks minema. Lubasin endale, et ei pane ennast kannatama, vaid võtan tabletti, kui ikka paha on.
Pärast keemiat ei tundnud ma kohe küll midagi. Jõin ikka palju, läksin vara magama. Alles ülejärgmisel päeval hakkasid lihased valutama ja jõud kadus justkui ära. Läksin kodus trepist üles nagu saja-aastane. Igal õhtul läksin juba kell 22 magama, mis minu puhul nii tavaline pole. Aga keha vajas puhkust ja seda ma talle ka võimaldasin. Sidruni-soodavett jõin umbes nädala vältel 3x päevas, lisaks porgandi- peedimahla, sõin palju värsket ja muidugi peaaegu mitte liha. Läksin kohe järgmisel päeval pärast ravikuuri tavapärasele käimisringile, mis on ~5 km pikk, et kehale anda võimalus puhastumiseks ning ärgitada immuunsüsteemi aktiivselt tööle.
Iiveldama ei hakanudki ja maokaitset pole ka vaja. Võib öelda, et nädala pärast olid igasugused kõrvalnähud möödunud. Magan rahulikult, kuigi arst arvas, et võivad tekkida ka unehäired. Olen oma kehale väga tänulik, et ta nii hästi vastu pidas.
Tegelen igapäevaselt meditatsiooniga, teen Qigong´i, söön tervislikult, kui ilm on hea liigun. Võtan mõningaid toidulisandeid ja joon ravimtaimeteed, et aidata organismil taastuda ja sõbrakesega minu sees hakkama saada. Enesetunne on hea. Iga päevaga saan juurde uusi teadmisi sellest, kuidas elule vaadata ja mis on oluline. Selliste haiguste üks eesmärk ongi õpetada sind vaatama elule täiesti teistsuguse pilguga kui varem. Paljud asjad, mis olid olulised, muutuvad täiesti tähtsusetuteks ning paljud arusaamad, mis polnud veel kohale jõudnud, jõuavad sinu teadvusesse sekundiga. Olen tänulik õppetunni eest ja luban iseendale, et olen korralik õpilane ning õpin asjad kiiresti selgeks. See kogemus, mille praegu saan, on hindamatu väärtusega, aga… ma olen siiski teeninud ära elu!
Teine nädal pärast keemiat
Juuksed on hakanud ära tulema. Kammida ei julge, sest on tunne nagu kammiks siis terve pea tühjaks. Olen juba mõelnud, et ehk peakski ise juuksed ära ajama. Pole neist surnud juustest ju nagunii suurt tolku. Lohutan ennast sellega, et paljudel kasvavadki pärast ravi tugevamad ja parema struktuuriga juuksed.
Paruka olen välja vaadanud. Koduseks toimetamiseks on roosiline rätik ja ilus roosa müts, mille alles kudusin. Turbanid on ka hea lahendus. Tegelen egoteemaga. On ju naise jaoks juuksed olulise tähtsusega. Mõnikord on hirmud, siis jälle arusaam, et kõik on mööduv. Kõige keerulisem on tulla toime teiste inimestega, kes minu haigusest kuulevad, just lähisugulastega. Inimesed võtavad ju vähki ikka kui midagi lõplikku. Tänapäeval see pole enam nii. Esiteks on arstiteadus edasi arenenud ning teiseks on minu enda teadvus edasi arenenud. Ma ju oskan ise ennast aidata ega lase fataalsetel mõtetel pähegi tulla. Parim, mida minu heaks teha saab, on mitte muretseda!
Elan igapäevast elu rõõmuga. Teen plaane, külvan taimi ning ootan augustikuist reisi Prantsusmaale. Vahepeal on tunne, et kõik, mis toimub minu kehaga, oleks nagu kusagil minust eemal. Ma justkui elaksin läbi kellegi teise haigust ja lahendaksin kellegi teise teemasid. Siis saan aru, et olen jälle kuhugi „ära lennanud“ ning on vaja ennast Maa külge siduda.
Olen nii tänulik kõikidel oma abistajatele! See minu õppetund — usalda ja küsi abi on ikka täiega töös! Võtan oma elu päev korraga ning olen tänulik, kogu aeg lihtsalt tänulik.
Üleeile tegin läbi rännaku, kus said paljud asjad taas selgemaks ning midagi lahendatud. Usun, et nii mõnigi asi minu elus muutub. Olen väga põnevil!
Enesetunne on jätkuvalt super. Olen iga päev tänulik kehale, et ta esimese keemia nii hästi vastu pidas. Palun teda iga päev taastuda ning terveneda. Usun, et ta võtab mu palveid kuulda. Igal juhul pole ta ammu mulle mingeid jamasid põhjustanud. Seega saan elada oma igapäevast elu mulle sobivas tempos.
Nojah, inimestega ma ikka veel ei taha tööd teha. Kuigi kanal on nii avatud – kõikidele küsimustele tulevad vastused sekundiga. Mõnikord on juba tunne, et peaksingi hakkama hoopis infot jagama, mitte ravima.
Ehk mõne aja pärast hakkan inimesi taas nõustama. Küll mitte energeetiliselt ravima, sest energia hoian ma praegu ikka väga iseendaga tegevuses. Aga kuna abivajajaid on palju, on justkui ülekohtune neid mitte aidata, kui seda tegelikult ju saaksin. Kõigepealt aga saan lahti süütundest, et ma ei aita inimesi ja et ma ei tööta hetkel. Sellega pean veel tõsiselt tegelema.
Elu on ilus!
27. märts 2015
“Vähk —emotsioonid, toitumine, toidulisandid ja liikumine”
Vähk on haigus nagu iga teinegi. Nagu ütles üks tohter: „Hea, et on vähidiagnoos. Seda on lihtne ravida. Palju hullem oleks nt. diabeet, mis allub ravile oluliselt kehvemini“
Vähi psühholoogiline taust
Meie ühiskonnas on vähk kui midagi nii koledat, millest isegi rääkida ei tohi. Olete märganud, kuidas inimesed käituvad, kui on saanud teada kellegi kuulsuse vähist? Hakkad rääkima sellest inimesest ja vastuseks saad umbes midagi sellist: „Jah, ta on väga hea näitleja, aga näed, tal on vähk.“ Issand, mis vahet seal on, kes sa oled! Ega siis haigus ei küsi, oled sa kuulus või kummaline või tavaline inimene. Haigus lihtsalt tuleb inimese juurde. Pealegi ei muuda ju haigus kedagi vähem väärtuslikuks! Kuigi jah, paljudel vähihaigetel tekib süütunne – olen ise oma haiguses süüdi, tekitan teistele oma haigusega palju muret, kuidas lähedased minu haigusesse suhtuvad, ma pole pärast operatsiooni enam täisväärtuslik jne. jne.
Peamine on mõista: mitte kunagi ei ole haigus karistus! Mitte kunagi ei tohi haigust käsitleda kui sinule suunatud karistusoperatsiooni või hoopis vastupidi – haigus ei ole pääsetee millestki vabanemiseks. Millestki vabanemiseks on olemas teised lahendused. Selleks ei pea inimene ennast haigeks mõtlema. (Aga emotsionaalsest ja psühholoogilisest taustast kirjutan oma järgmises jutukeses.)
Haigust tuleb nii haigel kui ka tema lähedastel käsitleda õppetunnina – sa kas oled valmis õppima, seega muutma/ muutuma või tuleb sul sellest maisest elust loobuda. Nii lihtne see ongi. Kui otsustad loobuda, tuleb sul endal oma valikut aktsepteerida, sest sa ju tead, et alati on olemas teine võimalus. Võimalus ennast aidata kõikvõimalike erinevate vahenditega. Võimalus tahta edasi elada! Samamoodi tuleb valikuid aktsepteerida lähedastel. Pole vaja hinnanguid anda ja kritiseerida. Kõige olulisem on suhelda ja toetada haiget igas olukorras, püüda teda motiveerida ning anda kindlustunnet, et haigus on ravitav isegi siis, kui arstid loobuvad. (Selliseid näiteid on päris palju.) Ning peamine: suhtuda haigesse, nii lähedastel kui ka haigel endale, kui tervesse inimesesse, eriti haiguse alguses. Mida rohkem näha haiget haigena, seda enam hakkab haige oma alaväärsust tunnetama. Aga nagu öeldud, on see järgmine teema.
Vähk tuleb meid alati õpetama. Laste vähid õpetavad vanemaid ning teisi lähedasi. Seda on kurb teada, kuid nii see on. Mitte ükski haigus EI TULE meie ellu niisama.
Millest vähk meile räägib?
Mida on vähil õpetada? Esiteks jutustab ta inimesele sellest, et inimene on hakanud elama tsoonis, mis ei ole tema kehale vastuvõetav. Igasuguse haiguse puhul on elu edaspidi võimalik vaid tänu muutumisele – muuta tuleb toitumist, liikumist, oma ellusuhtumist, tegelda oma emotsionaalse tasakaalutusega. Seega on tegelikult igal inimesel võimalik enda olukorda parandada, sõltub ainult inimese enda otsustest.
Otsused aga saavad tulla ainult siis, kui inimene on teadlik temaga toimuvast. Kui ta mõistab, miks haigused tulevad. Kahjuks ei õpetata meile seda mitte kusagil. Tavameditsiin ei toeta mõtet emotsioonide ja haiguste seosest, kuigi selle kohta on juba väga palju teaduslikke tõendeid. Ideaalne oleks ju kui perearst räägib ära ka näiteks nohu mentaalse tekkepõhjuse. Kusjuures, see pole mingi uudisteadmine. Mentaalsest seosest inimese tervisega rääkisid juba tuhandeid aastaid tagasi idamaade meditsiini viljelejad. Teatavasti on idamaadest pärit teadmised oluliselt vanemad kui meie meditsiiniteadus. Kas saab eitada seda, mis toimib ning liigitada see alternatiivmeditsiini alla? Mina teen vastupidist – meie tavameditsiin on väga kiiresti arenenud ning suudab kindlasti mind aidata, kuid ilma minu enda vaimse valmisolekuta terveneda, ilma haiguse ja emotsioonide seostamiseta ei saa ka arstid mitte midagi teha.
Seepärast ongi vaja teha tööd mõlemal tasandil – lubada toimetada arstidel, samal ajal püüdes aru saada haiguse põhjustest ning tegelda endaga mentaalsel tasandil. Mul on õnneks see võimalus olemas kaevuda enda alateadvusesse. Selleks olen kasutanud rännakumeetodit ja suhtlemist oma kõrgeima minaga. Mind on aidanud ka mitmeid head sõbrad, kes tegelevad samasuguse valdkonnaga nagu minagi. Olen ausalt vaadanud üle oma emotsioonid ja elus juhtunud situatsioonid ning hakanud lahustama seda negatiivsust, mida olen endasse jätnud. Aga… ma olen ju seda kõik juba palju, palju varem teinud nii iseendaga kui ka minu poole pöördujatega. Mul on olemas mingisugusedki teadmised. Need, kes veel ise ennast aidata ei oska, võiksid julgelt pöörduda erinevate alternatiivsete abistajate poole, kes oskavad vähemalt haiguse tekkimise põhjuse suuna kätte näidata ning õpetada, kuidas endaga edasi tegelda. Tava- ja alternatiivmeditsiini koostööl on suurem tulemus. Ma olen sellest täiesti veendunud!
Juba seepärast, et ise endaga toimetades olen ma võtnud vastutuse oma ellujäämise, seega oma elu eest, iseenda kätte ega loovuta oma elu kellelegi teisele oodates, et mind terveks tehakse. Haigus õpetab – „Tegele ise endaga!”
Vähk ja toitumine ning toidulisandid
Kui vähiravist rääkida, siis kahjuks ei räägita ikka veel piisavalt sellest, kui oluline on toitumine ning mõningate toidulisandite tarbimine. Saan rääkida ainult seda, mida ise tean, olen lugenud, mida on soovitanud mulle Tartu Ülikooli läbinud alternatiivravi pooldav arst ning mida ma ka ise praegu teen.
Viimasel ajal on hakatud õnneks piisavalt palju rääkima D- vitamiini olulisusest. Elame ju kliimas, kus selle vitamiini puudus inimestel on valdav. Soovitan teha analüüs oma vitamiinide ja mineraalide sisalduse kohta veres. Siis saate teada, mida peaksite hakkama juurde võtma. Esiteks tunnete ennast reipana, teiseks väldite paljusid haigusi, mille hulgas on ka vähk. D- vitamiini kogus on samuti väga oluline. Meie apteekides müüakse vitamiini, mis sisaldab maksimaalselt 1240 ühikut D- vitamiini. Vajalik kogus on aga 8000 ühikut päevas.Muidugi ei piisa ainult toidulisandite söömisest jätkates tavapärast toitumist. Me ei ole varem ehk pööranud tähelepanu sellele, mida ning millega koos sööme. Tihti sööme lihtsalt midagi, mis maitseb või mis kätte juhtub. Palju me ikka mõtleme, mis juhtub toiduga meie kehast? Aga vähihaige jaoks on see teadmine väga oluline. Kõige vajalikum on keha aluse ja happe tasakaalustamine. Sellest on vaikselt räägitud juba ~10 aastat tagasi, nüüd on selle info levitamine õnneks hoogustunud. Sellest, kas keha on aluseline või happeline sõltub tema ellu jäämine. Vähirakud saavad areneda happelises keskkonnas. Aluselises seevastu nende arenguvõime on takistatud. Seega, kui sööme väga palju happelisi toiduaineid ega tasakaalusta seda aluseliste toiduainetega või sööme koos toiduaineid, mis omavahel kokku ei sobi, tekitame vähirakkudele soodsa paljunemiskeskkonna. Paneme siia juurde emotsionaalse stressi, vähese liikumise ja haigus ongi käes.
Mida mina teen?
Igal hommikul, lõuna ja õhtul joon tühja kõhu peale aluselist keskkonda tekitavat vett: suur tassitäis sooja vett, millele lisan ~2 tl. värskelt pressitud sidrunimahla ning 1 tl. söögisoodat. Pärast keemiaravi jõin nädala jooksul natuke kangemat sidruni-soodavett, et ravimist tingitud happelisus kiiremini maha saada. Lisaks on mul iga päev pandud valmis 1,5-liitrine pudel kaevuvett, millesse on lisatud 0,5 tl. soodat, sidrunimahla ja umbes 0,5 tl. roosat soola. Selle joon päeva jooksul kindlasti ära. Lisaks siis veel erinevad taimeteed ja ise pressitud mahlad.
Sööma hakkan 15- 20 minuti pärast sidruni- soodavee joomist. Söön kas tatra- või muud putru, mis ei sisalda nisu, mõnikord ka rukkileiba selitatud võiga ja värske kurgiga. Nisujahutooted olen oma menüüst juba varem välja visanud ning enesetunne on tänu sellele palju parem kui varem, mil pärast nisu sisaldavate toodete söömist tekkis tõeline õhupallitunne. Ehk siis ilmselge nisutalumatuse sündroom. Tatar on muide väga, väga hea toiduaine ja seda mitte ainult vähihaigetele. Mul on üks patsient, kes on tänu tatradieedile saanud lahti liigesevaludest. Ütles, et liigeste liikuvus on oluliselt paranenud.
Pärast hommikusööki võtan toidulisandeid: Hunza apricot´i, mis sisaldab B17 vitamiini ja väärtuslikku Reishi seent. B17 vitamiinile on omistatud tugev vähivastane toime. Kõige lihtsam on seda saada aprikoosiseemnetest, mida tuleks päevas tarbida maksimaalselt 10 tk. Lisaks Hunzale võtan kroomi, tsinki, kaltsiumit, seleeni, mis on samuti vähiravi toetamiseks väga oluline, räni, magneesiumtsitraati. Omega-rasvhapete tarvis tarbin astelpaju- ja kanepiseemneõli. Astelpajuõliga võib määrida ka limaskesti, kui need keemiaravi tulemusena katki on läinud. Väga hea kvaliteediga eestimaist astelpajuõli on müügil apteekides. C- vitamiini saan kätte kodustest mustsõstardest, astelpajust ja apelsinidest.
Sel ajal, kui keemiaravi ei ole, võtan immuunsüsteemi turgutamiseks Korditsepsi ja ganoderma eliksiiri. Sobib ka punase päevakübara tinktuur. Ma arvan, et aktiivse keemiaravi ajal ei peaks immuunsüsteemi turgutavaid toidulisandeid tarbima, sest need teevad keemiaraviga täpselt vastupidist tööd. Seega pole konflikti tekitamine kehas väga mõttekas tegevus. Enne ja pärast keemiaravi on aga immuunsüsteemi turgutamine väga oluline.
Hakkasin võtma ka toidulisandit nimega „Agarik“. Mulle tundus, et see sobib. Varsti saab mul Hunza Apricot otsa. Siis jään pidama aprikoosiseemnete ja Agariku peale.
Nagu juba mainisin, joon suhteliselt palju. Kusjuures ka täiesti terve inimene vajab palju rohkem vett, kui enamus meist on harjunud tarbima. Vähihaige aga peab vee tasakaalu organismis eriti jälgima. Vesi aitab viia välja jääkaineid, ravimite jääke, aitab puhastada neerusid ja maksa, mis on ju elutähtsad organid. Lisaks sidruniveele joon nt. Graviola teed 2 tassi päevas, hommikuti rohelist teed, 1 suur tassitäis ise pressitud porgandi-peedimahla.
Toitun igapäevaselt suhteliselt lihtsalt. Palju juur- ja puuvilja (puuviljad, mis ei sisalda palju suhkrut nagu näiteks viinamarjad, banaan. Banaani söön max 1 tk. päevas. Viinamarju ei söö üldse. Juurvilja tuleks süüa võimalusel palju ka toorelt, aga ma pole toortoidu pooldaja. Teen smuutisid, kuhu panen külmutatud marju, rohelisi õunu, banaani või tomat, kurk, seller, petersell, soovi korral kapsas, avokaado, natuke chillipipart, roosat soola ja vett. Suurepärane lisand nn. soolastele smuutidele on kurkum. Kui smuutisid ei tee, võib kurkumit tarbida ka lihtsalt veega: 0,5 tl kurkumit loputada alla klaasitäie veega. Samuti võib kurkumit lisada kõikvõimalikele toitudele. Magusa smuuti jaoks kasutan ka kookospiima või vett. Smuutiga saab kenasti asendada ühe või kaks toidukorda nagu kellelegi sobib.
Kuna ravimite tagajärjel läheb soolestiku mikrofloora paigast ära, on väga oluline selle toetamine. Selleks sobivad kõige paremini näiteks toores hapukapsas– ja -kurk. Kui neid pole kusagilt võtta või need ei maitse, siis tuleks tarbida võimalikult laia spektriga probiootikume. Kõht tuleb hoida korras, eriti ravikuuride ajal!
Liha ma üldiselt ei taha juba ammu. Mõnikord, kui perele süüa teen ja endalegi isu tuleb, võtan tükikese ja naudin, aga ega mulle liha ei maitse. Vähihaiged võiksid üldse piirata tugevalt liha, eriti sealiha tarbimist.
Inimene ei pea sööma iga päev liha. Kui on isu, piisab paarist korrast nädalas. Kõige parem on siiski kala – just merekala. Väiksed räimed ja kilu on suurepärased. Forell ja lõhe aga ei tekita minus mingisugust isu. Olen neid pendeldanud ja ausalt öeldes ei kutsu see tulemus mind sööma. Aga inimesed on erinevad ja igaüks valib selle, mis temale hea tundub. Samuti ei tarbi ma peaaegu üldse piimatooteid. Toome talunikult piima ja kui mul tekib isu kurkumipiima järgi, siis seda ma endale ka luban, kuid see juhtub väga harva. Ma arvan, et piimatoodetega peaks vähihaige tugevalt piiri pidama. Kitsepiim on ehk heaks lahenduseks neile, kes piimata kuidagi ei saa. Kaupluste maheosakondades on õnneks eestimaist kitsepiima ka müügil.
Suhkur on minu menüüst juba ammu kadunud. Praegu ei tarbi ma ka mett. Kuna puuviljas sisaldub piisavas koguses suhkrut, ei teki ka mingisugust vajadust magusa järgi. Sünnipäeval olles söön aga kindlasti tüki või kaks head torti-kringlit ja naudin. Keha on tänulik ka sellise nautimise eest. Endale piiranguid seada ei tohi. Pigem on hea sõnastada „ei“ asemel oma toitumispiirangud nii: „Minu keha ei vaja praegu seda toiduainet. Võin seda alati tarbida, aga ma praegu ei võta seda“ Mäletan, kui loobusin suhkrust. Küll keha ikka streikis. Nagu võõrutusnähud, ma arvan. Kuid see läks paari nädalaga üle ja pärast seda pole küll mingisugust probleemi minna šokolaadist täiesti tuima näoga mööda.
Lisaks toitumisele on väga oluline liikumine. See on vajalik igaühele, eriti aga vähihaigele. Liikumine paneb energia liikuma, aitab väljutada jääkaineid, aitab seedimist korras hoida ning stimuleerib immuunsüsteemi töötamist. Kõige parem viis liikumiseks on muidugi jalutamine. Kui ilm jalutama minna ei luba, on heaks lahenduseks kodune võimlemine. Kestvus peaks olema ikka vähemalt 20 min ja nii, et kerget koormust on ikka tunda. Kodus on hea ka oma energia liigutamine ning selleks on hea nt. Hiina energeetiline võimlemine ehk Qi Gong. Vähihaige peab kuulama oma keha. Üle ei tohi pingutada, kuid kehale laiskuse võimaldamine ei vii kindlasti eesmärgini. Tuleb ennast sundida ka siis, kui süda paha ja jõud justkui täiesti otsas. Natuke saab kindlasti midagi teha. Kehaga tuleb leppida kokku ja temaga vestelda. Nt. „Teeme nüüd 10 kükki ja käime siis 2x trepist üles-alla. Ma tean, et sa saad hakkama!“ Kui keha tahab puhata, tuleb seda talle piisavalt võimaldada. Ei tohi tunda süütunnet, et lõunasöök pole õigeks ajaks valmis. Küllap pere mõistab sinu vajadust endale rohkem tähelepanu pöörata. See kõik on ju mööduv!
Küllap igaüks saab aru, mida tähendab puhkamine ja mida vedelemine. Seda viimast keha ei salli. Kui teeme endale igaks päevaks mõttes plaani, mida peame korda saatma, saab keha aru, et sellel inimesel on soov veel midagi korda saata. Ta saab aru, et on vaja ennast kokku võtta ning toimetada. Ta mõistab, et inimene elab. Kui jääda istuma ning oma kurbi mõtted heietama, saab keha loobumissignaali ega näe põhjust enda töökorras hoidmiseks. Seega- positiivsus ja plaan igaks päevaks!
Kanged inimesed saavad tihti ennast paremini motiveeritud. Nemad haaravadki elu enda kätte ega looda teistele. Oluline on vastu võtta kõrvalttulev abi, kui see on põhjendatud, kuid elu juhtimine peab jääma igaühe enda korraldada. Seepärast on oluline püüda iseseisvalt hakkama saada seni, kuni keha seda vähegi võimaldab. Eesmärk on ju püsida elus ning elu – see on tegevus.
Olen täiesti terve ja olge teie ka!
8.aprill 2015
“Keemiaravi ja selle mõjud”
Eile sain oma teise keemia. Pärast esimest keemiat oli natuke nõrgem enesetunne umbes 5 päeva. Samas süda ei olnud kordagi paha, magu ei vajanud samuti toetamist.
Kaks nädalat pärast esimest kuuri hakkasid juuksed maha tulema. Olin ju küll ennast selleks valmis pannud, aga eks see ikka ajas natuke südame täis ka. Mis mõttes? Mida siis nüüd peale hakata? Siis aga võtsin kätte ja ajasin ise juuksed maha, et enam mitte taluda peast kukkuvaid juuksekarvu igal pool. See mõjus emotsionaalselt oluliselt paremini, kui laike juustes vaadata. Esialgu oli imelik, aga nüüd olen harjunud. Mees ei arva ka midagi hullu. Ütles, et ta pole abielus minu juustega. Kui väljas käin, siis kannan parukat. Õnneks leidsin endale täiesti sobiva variandi, tunnen sellega ise ennast hästi ja keegi ei usu, et on parukas, kui olen öelnud. Kodus kannan turbaneid või siis kootud mütsikest. Positiivne on see, et ei pea enam igal hommikul juukseid pesema. Mul olid suht kehvad juuksed, mis ei püsinud kuidagi soengus, vaid olid igaks hommikuks täiesti lamandunud. Ehk siis nüüd saan hommikul välja minnes umbes 20 min. kiiremini hakkama.
Iga kord enne keemiat tehakse vereanalüüs, et vaadata, kuidas kuur on verepilti mõjutanud. Mul oli langenud ainult hemoglobiin. Arst küll ei arvanud, et praegu peaks sekkuma, aga eks ma ise hakkan siis selle teemaga vähe tõsisemalt tegelema. Arvestades keemia tugevust, mida minusse tilgutatakse, on alust arvata, et see on mõjutanud luuüdi, Aga pole hullu, saame sellest ka üle. Samas leukotsüüdid ja erütrotsüüdid olid vägagi korras. Just nende muutusi kartis arst kõige enam. Olen kindel, et minu enda tegevus on palju ravi mõjule kaasa aidanud. Valitud toidulisandid, täisväärtuslik ja valitud toit, sidruni-söödavee joomine ning kindlasti liikumine ja meditatsioon on mõjunud ainult positiivselt.
Keemia mõjutab kindlasti kõiki limaskestasid. Silmad on esimesed, mis täna tunda annavad. Kuivade silmade jaoks on hea kasutada naturaalseid pisaraid, mida saab osta apteegist. Sisse võtan iga päev nagunii kanepiseemne- ja kalaõli. Astelpajuõliga loputan suud, just õhtuti. Astelpajuõli võib kasutada ka mujal, kui tekib probleeme. Samuti on heaks abiks aloe vera geel, mis hästi niisutab.
Nahakuivuse vastu aitab ikka vesi. Juua tuleb, eriti vahetult pärast keemiaravi päeva, 1,5 kuni 2 liitrit vett, millesse on lisatud sidrunimahla, soodat ja roosat soola. Hommikul eraldi sidruni- soodavesi tühja kõhu peale nagunii. Esiteks aitab vee joomine tasakaalustada keemiast tingitud veekadu, teiseks aitavad lisaained vees üleliigsest keemiast kiiresti vabaneda. Kolmandaks on vaja aluse- ja happe tasakaal hoida kontrolli all.
Väga oluline on ka oma nahka töödelda. Kui niimoodi liikuda ei jaksa, et higistama hakkad, siis on hea teha protseduuri duši all: variant 1 – pesta ennast puhtaks, kuivatada ning määrida siis õli, näiteks massažiõli, seesamiseemneõli või kookosõli ning seda siis kuiva harjaga või massaažiharjaga naha sisse hõõruda. Variant 2 — võtta märg käterätt ning sellega hästi tugevasti kogu keha hõõruda. Need protseduurid aitavad kõrvaldada mürkaineid läbi naha. Kui saame ennast liikudes kergelt higistama, oleks see muidugi kõige tõhusam variant. Sauna ravi ajal väga ei soovitata. Küll aga selline 60- 70 kraadi juures istumine võiks sobida küll, kui süda endast märku ei anna ja keha väga nõrk ei ole.
Veel üks probleem, mis võib kaasneda keemia- ja kiiritusraviga on kõhukinnisus- või lahtisus. Seda ei saa kiiresti ravida siis, kui probleem juba käes. Sellega tuleb teha algust juba siis, kui on teada, et keemiat andma hakatakse. Süüa tuleb hapendatud tooteid – hapukapsas ja hapukurk on suurepärased! Lisaks on hea võtta ka laia spektriga probiootikume. Need aitavad hoida korras soolestiku mikrofloorat. Muidugi ei saa jätta mainimata musti ploome, erinevaid seemneid, tatart ja vett, vett, vett!
Olen kuulnud, et keemiaravi tekitab meeletuid lihasvalusid, eriti vanematel inimestel. Minul olid samuti peale esimest keemiat kerged lihasvalud, aga ei midagi hullu. Valuvaigistist oli ikka asi väga kaugel. Usun taas, et kui endaga tegelda ka muudmoodi, ei teki nii tugevat tagasilööki. Selge on see, et kogu organism saab keemiaga oma laksu kätte, aga inimese asi on oma tervet keha aidata. Aidata nii, et vähist kahjustunud kohad saaksid oma ning terved rakud oma.
Ja veel: mida vähem süveneda oma haigusesse, seda rohkem tunneb keha ennast tervena. Kui näha ja tunda ennast tervena, saab aju signaali ning hakkab ennast ise tervendama. Muidugi tuleb pärast ravikuuri jälgida oma keha, et mitte üle pingutada, kuid lihtsalt voodis lamamine ei too minu meelest just palju kasu. Midagi jaksab ikka teha, kasvõi toas edasi-tagasi liikuda ning endale süüa valmistada. Süüa tuleb isegi siis, kui isu pole. Kuula oma keha, midagi ta ikka soovib. Mulle nt sobivad praegu väga hästi hapukapsasupp ja maisigaletid soolakalaga. Lisaks roheline õun, tartrapudru kõrvale banaan, roheline tee, India pähklid, mandlid, päevalille- ja kõrvitsaseemned, mustad ploomid ja palju värsket õhku ning liikumist aias. Aiatööd ja ka lihtsalt looduses viibimine hoiavad emotsioonid tasakaalus, eriti päikeselise ilmaga. Kui veel näpud mulda ka panna, saab tasakaalustatud Maa element:
Idamaade traditsioonis kasutatakse viie muutuva riigi teooriat. Viieks riigiks on tuli, vesi, õhk, metall ja maa. Need riigid mõjutavad üksteist. Maa on neist keskmine riik sisaldades seega kõiki teisi muutuvaid riike, teised riigid omakorda sisaldavad alati ka Maa tunnuseid.
Maa on meie tugi, meie juured. Maa soodustab liikumisprotsesse. Maa element soodustab transformatsiooni nii meist väljaspool kui ka meie sees, aidates muuta nt. toidu energiaks, vereks jne.
Inimene on sündinud Maa peale teatud eesmärgiga ning peab kogema väga mitmeid erinevaid muutumisi. Meie ülesanded on kõik Maa peal olemas, kuid need tuleb meil üles leida. Ehk siis meie eesmärk on käia läbi erinevad muutumiste protsessid ja lubada Maal ennast selles aidata. Maa riik annab vaimsele arengule intellekti, mälu ja õppimisvõime.
Maa on Taeva peegeldus ning Taeva vastuvõtja.
Mina olen kindel, et vähk pole miskit hullu. Haigus nagu iga teine, mis sunnib endaga silmitsi seisma ja enda elu muutma. Ilma muutusteta ei saa. Ja muutuda tuleb nii füüsilisel, vaimsel kui ka emotsionaalsel tasandil. Teate, muutused on tegelikult toredad! Kui lased lahti vana, millest oled meeletult kinni hoidnud, tekib esialgu kergendus, hiljem asendub see millegi säravaga ja valgega, mis aitab terveneda!
Olge terved!
30. aprill 2015
“Keemiaravi ja emotsioonid”
Sain eile oma kolmanda keemia. Kuna hemoglobiin oli liiga palju langenud ja verikäki söömine ei aidanud, tehti ka vereülekanne. Nüüd siis saan ka mina vastata ankeetides küsimusele: „Kas olete saanud vereülekannet?“ sõnaga „jah“.
Magasin täna üle mõistuse kaua. Samas keha ju terveneb kõige paremini just magades. Täna on veel selline vedel olemine, aga poes käisin ja olen täiesti tegus. Küll mitte ehk nii energiast pakatav kui tavaliselt, kuid midagi hullu küll ei ole. Vaatame siis, mis toimub järgnevatel päevadel. Pärast teist keemiat oli 3- 5. päev kehale natuke keerulisemad- lihas- ja liigesevalud, aga ei midagi hullu. Tabletti igal juhul võtma ei pidanud. Ma arvan, et keemiarohu programmeerimine kuldseks joaks on mind palju aidanud.
Eile oli keemiat saades meil seal päevaravis väga mõnus seltskond. Kolm eestlast, kes me seal olime, arutasime asju ja saime üksteiselt tarkusi juurde. Tegelikult on nii tore, kui samade teemadega inimesed omavahel suhtlevad. See on üheltpoolt suhtlemine hetkel samal tasandil olevate inimestega, kes sind täielikult mõistavad ja teiseltpoolt on see toetus üksteisele. Ega siis vähihaiged ei räägi, et kõik on halvasti, või vähemalt need ei räägi, kes üldse on valmis suhtlema. Ikka on eesmärk hoida ennast joonel ja vajadusel ning võimalusel toetada omasuguseid. Kummaline oli see, et sattusime eile kokku kõik täpselt sama teemaga ning lisaks on meie juures ühine see, et asjad on kulgenud nii kiiresti või kummaliselt, et raske on diagnoosi omaks võtta. Mina ise ju räägin siiani, et need asjad ei toimu minuga, vaid kellegi teisega. Seda võib tõlgendada eitamisena. Mina ei eita midagi, vaid võtan asju nii nagu see praegu on. Samas ei võta ma diagnoosi ka selles mõttes tõsiselt, et elaksin haiguse energias ja keriksin mõtteid ainult sellest. Pigem ikka vastupidi – elan oma igapäevast elu, küll erandiga, et ma hetkel ise inimesi ei aita, kuigi võiksin seda vabalt teha. Kõplan oma aiamaal ning olen õnnelik, et peenrad on korras ning kontroll aia üle täiesti olemas. 14 roosi ootavad istutamist. Eks ma tegelen nendega järgmisel nädalal vast. Naudin kodus olemist, samas olen tegelenud iseenda alateadvusega ja selgitanud: „Selleks, et saada vaba aega, ei pea olema haige.“
Selge on see, et vahepeal tekivad tagasilöögid just emotsionaalsel tasandil. Eriti siis, kui vaim tahaks teha, aga keha ei tule järgi. Kui keha on väsinud ja tahaks magada. Samas vaim muudkui toimetaks. Siis tuleb endaga jälle vestlema hakata – haigus ei tule kunagi põhjuseta. Minu puhul on haiguse põhjusteks kinni jäänud negatiivsed emotsioonid ja iseenda hävitamine liigse töötamisega. Ei tööta ka teised inimesed vähem, aga eks igal meist ongi erinev elu. See info, mida olen saanud nüüd meditatsioonide käigus, erineb täielikult minu ettekujutusest ravimisest ja minu elu tööst. Seega on, mille üle edaspidi mõelda.
Kinni jäänud emotsioonidega olen samuti igapäevaselt tegelenud. Usun, et olen need saanud lahti lasta või vähemalt sealt sügavikust üles leida. See ei ole lihtne tegevus. See vajab igapäevast tegelemist iseendaga ja endale ausalt otsa vaatamist. Mõnikord läheb see kergemalt, teinekord on iseenda mõistmine päris keeruline. Solvud ja mille pärast? Täiesti mõttetud põhjused! Samas, sel hetkel olid need minu jaoks tõsised põhjused, mis mõjutasid minu enesetunnet, mis sõltusid minu hetkeemotsioonidest, mis olid tingitud minu eneseväärtustamisest. Oi kui palju nüansse on ühel teemal ja kõiki neid tuleb lahata. Enne, kui saad mingisugusest ennast hävitavast teemast vabaks. Kõik sõltub ikka meie enda vaatenurkadest olukordadele. Aga ole sa nii tark kui tahad, käitud tihti ikka nagu täiesti tavaline inimene. Seepärast olemegi inimesed, kõik ühesugused.
Vähiraviaegsed emotsioonid võivad kõikuda seinast seina. Kui laskuda enesehaletsusse ja esitada endale pidevalt küsimus: „Miks mina?“, satud aina sügavamale depressiooni, kust välja tulemine polegi nii lihtne. Küsimusele: „Miks mina?“ leiab vastuse, kui kaevata oma emotsioonides ja saada aru, mida olen enda sisse peitnud. Kõik haigused on meie enda põhjustatud. Samas ennast süüdistada ei tohi. Pigem on vaja mõelda, kuidas ma saan ennast nüüd aidata. Ja pidada meeles, et aidata saan ma ennast ainult ise! Arstid ja kõik teised saavad mulle abiks olla, aga tegija olen ikka mina ise. Juba seepärast on vaja suuta jääda rajale. Kui ma ise ära vajun, siis kes saab mind rajale tagasi tuua? Mitte keegi teine. Minu elu on ju minu elu ja motivatsioon tuleb minu enda seest.
No minus on küll see motivatsioon olemas! Aga… ma ei jätka enam samas vaimus, vaid minu ellu tulevad ka need asjad, mis on olulised ainult minule. Endale „Ei“ olen juba õppinud ütlema küll.
Väga hea meelega jätkan inimeste aitamist ning ootan seda aega juba väga! Samas ei jätka ma kindlasti enam sellises mahus. Inimesed vajavad hoopis midagi muud ja teistmoodi, aga las see jääb lähitulevikku, kui taas tööle hakkan. Olen tänulik kõikidele oma abistajatele! Tänu mitmele oma kliendile ja blogilugejale olen jõudnud arusaamisele, mida minult päriselt oodatakse. Ja eks ma seda teed käima ka hakkan. Kogu inimese teekond kulgeb õppides ja kogedes. Minu kogemused on lapsepõlvest saadik olnud suht keerulised, aga ju ma siis neid vajanud olen. Iga asi, mis on minu elus olnud varem, on hiljem osutunud alati vajalikuks. Vastasel juhul ei oleks ma praegu see, kes ma olen.
Seepärast on üheks minu motivatsioonilauseks: „Ma tean, et olen alati hoitud ja kaitstud!“ Miski elus pole niisama. Ja kui oled valmis õppima, aru saama ja kogema, antakse sulle aega kogeda veel ja veel. Kui aga tõrgud, süüdistad ja oled vihane, ei tea iial, kas antakse sulle veel selles elus võimalust edasi minna või tuleb tulla uude kehastusse, et otsast alustada.
Mina olen valinud usaldamise ja õpivalmidusega tee.
Olge hoitud ja kaitstud!
28. mail 2015
“Julgus olla ise!”
Täiesti kindlalt võin öelda, et mina olen alternatiivmeditsiini esindaja. Nii energiaga ravimise kui ka Hiina meditsiini mõttes. Ma pole kunagi olnud tabletiusku ja ega mul seda õieti vaja pole läinudki. Ikka on asjad kuidagi teisiti lahenenud. Näen, kuulen ja annan nõu, aga vot ise olen siis nüüd portsu otsas. Kui seda just niimoodi võtta.
Tegelikult ei võta ma enda praegust seisundit ei haigusena ega ka mingi katastroofina. Elus on olukordi, mil inimene vajab rohkem kogemusi, kui ta oma mõistusega välja suudab mõelda. Miks meie ellu miski tuleb, teab vaid vanajumal, nagu öeldakse. Vähk pole nüüd tõesti see kogemus, mida endale paluda, aga ma ei ole ka pahane, et mul see kadalipp läbida tuleb. Usaldan seda, et minu hing on valinud just nimelt selle kogemuse ehk nagu olen juba korduvalt öelnud: „Antakse nii palju kui kanda jaksad.“ Ja mina jaksan. Kohati tundub, et muutun iga päevaga teadlikumaks inimesest kui energeetilisest olendist. Samuti sellest, miks maailm on praegu selline nagu on ja kas ning kuidas saaksime oma elu paremaks muuta. Aga see juba muu teema.
Kolmas keemiaravi kulges ilma igasuguste probleemideta. Kuna teise ja kolmanda keemia vahepeal sain ka imelise energeetilise tervendamise osaliseks ning minu keha aktiveeris ennast täielikult tervenemise suunas, olid nn. keemia kõrvalnähud peaaegu olematud. Lihasvalu, mis on alati 3. kuni 5. päeval olnud, puudus, samuti jaksasin täiesti tavaliselt trepist üles minna. Ei mingit hingeldamist ega 100-aastase tunnet. Jõin aga 3x päevas sooda- ja sidrunivett, et keemiat kiiremini kehast välja saada. Tarbin ikka toidulisandeid, millest juba kirjutanud olen, toimetan aias ja tunnen elust rõõmu. Tööle tahaks minna küll, aga praegu tuleb mul selle teemaga kenasti lõpuni jõuda.
Ühesõnaga, kui ei teaks, siis ei saakski aru, et mul miskit viga on. Ahjaa, kulmud ja suurem osa ripsmeid on läinud, aga pole hullu. Tänapäeval on head kosmeetikavahendid. Juuksed on hakanud vaikselt tagasi kasvama. Teen juuksejuurtele muidugi ka erinevaid maske, mis neid ärgitaksid natuke kiiremini juukseid kasvatama. Näiteks riitsinus- ja kookosõli mask. Segada mõlemat võrdses koguses, määrida pähe, vannimüts pähe ja hoida nii vähemalt 3 tundi. Seejärel pesta leebe šampooniga. Seda maski võib teha 1- 3x nädalas. Sibulamahlaga määrimine pidi ka väga hästi mõjuma, aga ma pole ise proovinud.
Eile käisin taas konsiiliumis, et saada teada kompuutri vastus ja arstide edasine raviplaan. Rõõmustav oli see, et kõik kasvajakolded on korralikult mõõtu kaotanud ning paarist kohast kolded kadunud. Seega kõik see, mida olen teinud mina, minu head abistajad ja mida on teinud arstid, on toiminud. Arstid pakkusid edasiseks raviks operatsiooni, et põhisüüdlane eemaldada. Võtsin esialgu mõtlemisaega, et kas ikka nõustun opiga. Saaksin ju ka alternatiivi kasutades usutavasti haigusega hakkama, sest põhjus on mul teada ja sellega olen ka tõsiselt tegelenud. Istusin ukse taga, kuulasin oma sisemist häält ning arutasin abikaasaga, kes minuga kaasas käis. Ja otsustasin ikka opi kasuks.
Tean, et mul on hetkel käsil usaldamise õppetund. Seda võib vaadata ühesuunaliselt- iseenda usaldamise õppetund ja usk sellesse, et inimene on imeline olend – kuid seda võib vaadata ka teiste usaldamise õppetunnina. Ma olen kindel, et ma peangi mõlemat õppima, aga pigem on minu jaoks probleem teiste usaldamine. Olen ikka olnud selline, kes ise tehes on kindel tulemuses ning eriti delegeerimist rakendanud ei ole. Seni olen ju oma õppetunniga seoses selle diagnoosiga kenasti hakkama saanud ja kõik on kulgenudki väga hästi. Miks mitte siis õppetund lõpuni õppida?
Teine teema on ka julgus. Mul ei ole täit julgust, et öelda tavameditsiinile „ei“. Väga palju on ilmunud artikleid sellest, kuidas vähi diagnoosimine ja vähiravi on üks suur petuskeem, millest kasu lõikavad ravimifirmad. Jah, olen sellega mingil määral nõus. Selles osas, mis puudutab alternatiivravi ja alternatiivravimite kasutamist. Miks mitte lubada tarbida ravikanepit inimestel, kes selle kasuks otsustavad või kes tavameditsiinist enam abi ei saagi? Kas tõesti on lihtsam inimene maha kanda kui anda talle võimalus? Reeglina on nii, et see, kes lisaks tavameditsiinile tahab kasutada ka alternatiivseid ravimeetodeid, tegeleb iseendaga oluliselt rohkem, sest ta teab, et tervenemine sõltub ainult temast. Ta muudab oma elukorraldust, oma mõttemaailma ja ta teab, et näiteks kanepi tarbimine üksi ei tee teda mitte terveks, vaid sõltlaseks. Ta teab, et ükskõik, milliseid meetodeid kasutada, on vaja eelkõige leida üles põhjus ning tegelda oma vaimse maailmaga. Alles nii saab keha hakata ennast tervendama. See aga, kes loodab ainult arstidele, ei pruugi väga pikalt vähivabalt elada. Varem või hiljem tuleb see talle tagasi, kui arstid on isegi korra inimese puhtaks saanud.
Aga nüüd siis taas minu julgusest. Mul puudub julgus riskida oma noore eluga. Lihtne on kirjutada, kuidas tavameditsiin peatab, kuid…. Tegelikkus on ikka midagi muud. Kahjuks peab inimene olema selles olukorras ise sees, et asju adekvaatselt hinnata. Lihtne on kõrvaltvaatajal öelda, et kasuta oma väge ja teiste alternatiivravijate abi. Palju keerulisem on teha selline otsus ja loobuda veel ühest võimalusest, milleks on tavameditsiin. Minul ei ole oma elust ükskõik. Seeärast otsustasin tänulikkuses kasutada ära nii tava- kui ka alternatiivmeditsiini vahendid. Programmeerin oma keha operatsiooni vastu võtma ning tean, et kõik kulgeb suurepäraselt. Kui arst ütles: „Operatsioon tuleb raske, aga ära on ta vaja teha,“ siis mõtlesin taas, et see ei käi minu kohta. Minu operatsioon kulgeb kergelt, keha taastub kiiresti ning minu vaim on taas kogemuse võrra rikkam. Mina ju ei tea, mida ma selle situatsiooniga lahendada saan või mida õppida. Tean vaid, et pean usaldama iseennast, arste ja kõrgemaid valgusjõude.
Kõikidele nendele, kes praegu sama teemaga tegelevad paar soovitust ka. Iga päev, vähemalt hommikul ja õhtul, korrake afirmatsiooni: „Ma andestan kõik rõõmuga ning lasen oma mineviku vabaks. Loon rõõmuga oma tervet, õnnelikku, rõõmsat, külluslikku, edukat ja armastust täis tulevikku. Ma armastan iseennast, oma keha ja oma elu. Maailm on imeline ja ma soovin siin jätkata.“
Kui tunnete, et tahate veel midagi positiivset lisada, siis on see ainult tore. Eelpoolnimetatu on aga vähihaigete peamiste probleemide kõrvaldamiseks väga hea afirmatsioon. Sest vähk areneb negatiivses keskkonnas, kus on vähe armastust, rõõmu ja õnnelik olemist. Kõike seda saab inimene iseendas kasvatada, olenemata tema elukeskkonnast ja varanduslikust seisust. Need on tunded, mis on meie sees, mitte meist väljaspool. Selle teadmise omandamine on vähihaigusest tervenemise eelduseks – olla õnnelik igas olukorras ning tunda rõõmu elust ja oma kehast isegi siis, kui tundub, et kõik on läbi. Õnn on elustiil ja seda ei leia me mitte väljast, vaid iseenda südamest. Teadmine, et oled sündinud siia maailma kogema, õppima ja armastama – see ongi õnn!
Olge terved!
9. oktoober 2015
“Imed on siiski võimalikud”
Nüüd on vahepeal palju aega mööda läinud. Panin blogi korraks kinni ja tegelesin terve suve lihtsalt iseendaga, kohustamata ennast kirjutamiseks.
Mis siis on toimunud?
Viimane keemia aprilli lõpus möödus samuti viperusteta. Mai lõpupoole tehti uus kompuuter, mis näitas, et keemiaravi ja minu enda raviskeemid energiaga, toidulisanditega, mõttemaailmaga on kandnud vilja ning kõik kasvajarakud olid mõõtmetelt vähenenud. Põhikasvaja emakas oli vähenenud operatsioonikõlbulikuks. Siirded olid lümfides, munasarjades (nii arvati) ja kopsudes. Olin õnnelik, et allusin ravile.
3. juunil tehti mulle opp, mille ajal eemaldati kõik asjasse puutunud organid, k.a. vaagna lümfisõlmed, aordipealne kasvajamoodustis. Hiljem muidugi selgus, et munasarjades siiski kasvajat ei olnud, aga ega arstid ei oleks seda ka enne vastuste saamist kindlalt öelda saanud. Seega, mis läinud see läinud. Minu raviarst on ikka super hea käega ja väga armas inimene. (Mida ma iga selle osakonna arsti kohta kahjuks öelda ei saa.) Olen talle südamest tänulik kiire ja otsusekindla tegutsemise eest!
Pärast operatsiooni tundsin ennast mõni aeg ikka päris vastikult. Liikusin nagu tigu. Tegin aiatööd juba järgmisel päeval, muidugi piiratud mahuga, aga oluline oli ennast liikumises hoida. Kuna tütrele tulid Inglismaalt külalised ja me olime eelnevalt pakkunud, et sõidame nendega Eestimaal ringi, siis ei tahtnud ma sellest reisist kuidagi loobuda. Nii ma siis enne Jaanipäeva kahepäevasele tuurile marsruudil Tallinn- Narva- Tartu- Võru- ja Valgamaa – Piusa – Tartu- Tallinn sõitsin. Eks mu liikumine oli aeglane ja eks ma oma olemisega valmistasin vast natuke ka peavalu, aga no saime sellest üle ja tuur Eestis oli tegelikult väga mõnus ja vaheldust pakkuv.
Ahjaa, üks oluline asi veel. Pärast operatsiooni oli arstide plaanis järgnevad 3 keemiaravikuuri. Nii näeb ette tavaline raviskeem. Selleks, et saada hakkama metastaasidega. Kuna haigus oli ka lümfides, ei osatud ju arvata, kuidas see levima hakkab. Mina aga nägin opist ärgates, veel sellises parajas morfiini ja narkoosi vines olles, et ma ei tohi keemiaravi võtta, kuna siis sureksin ma selle, mitte haiguse tõttu. Oi kuidas ma siis seda nägemust seedisin ja endaga võitlesin. Arstid ju teavad, mul oli diagnoositud 4b, ehk viimase staadiumi, vähk, kas ma olen nii vastutustundetu iseenda ja pere suhtes ning loobun tõesti ravist? Kahtlusi oli väga, väga palju. Mehega nõu pidades ütles ta mulle, et kui mina ka ennast ei usalda, siis kes seda üldse siis teha saaks? Jah, olin temaga nõus ning enne Jaanipäeva toimunud konsiiliumis teatasin, et ma ei saa kohe keemiaravi võtta, kuna keha ei peaks sellele vastu. Ütlesin, et pean iseendaga tegelema ja oma keha taastama. Nagu arvata võib, ei olnud arstid minu otsusest vaimustuses. Tegelikult on see ju ka mõistetav, sest nemad pakkusid mulle kõike seda, mida on võimalik tänapäeva meditsiiniga saavutada. Ja ma olen selle eest väga tänulik, eriti oma raviarstile. Küll aga ei mõista ma üht arsti konsiiliumist, kes kasutas hirmutamise taktikat öeldes: „Kas te olete oma diagnoosist ikka aru saanud?
Teil on metastaasidega halvaloomuline kasvaja ja te loobute ravist? Ma olen olnud väga kaua aega onkoloog ja ma pole näinud ühtki imet. Kui augustis tagasi tulete, on kasvaja edasi arenenud, ma ju tean seda. Augusti lõpuks võite olla juba surnud, arvestades seda, et tegemist on agressiivse vähivormiga.“ No vot ja mina tundsin talle kaasa, et inimene ei ole kogenud ühtki imet oma arstipraktika jooksul. See on ju tegelikult ikka väga kurb.
Kosusin kenasti kodus tavapäraseid toimetusi ja aiatööd tehes. Tõstmisest loobusin, aga muud asjad tegin ikka ju ära. Põhimõtteline otsus oli see, ma ei jää istuma ja pikutama, vaid liigun nii palju kui võimalik ning tunnen ennast terve inimesena. Vahepeal oli küll tunne, et ei tea kas hakkan kunagi veel kiiremini ka liikuma või jäängi roomama nagu tigu
Augusti alguses saabus minu ellu üks minu jaoks väga oluline sündmus — mulle pakuti osa muusikalis. Eks ma muidugi mõtlesin, kas ikka saan hakkama, sest ega veel ennast väga pingutada ju ei saanud ja ei tahtnud ka. Aga… kui midagi on su ellu tulnud sellist, millest tunned siirast rõõmu, siis tuleb see vastu võtta ja ära teha. Nii saigi minust „Hammasrataste vahel“ trupi liige, mis tähendas 2 nädalat tihedat tööd – proovid ja etendused. Tantsudes ma küll kaasa ei löönud. Vaim oli valmis, aga keha ei tulnud kuidagi järgi. Ma pean mainima, et kaks kuud pärast operatsiooni olin siiski liikumise mõttes suht normaalne juba. Jalad küll ei kuulanud vahepeal sõna, aga ma teadsin, et see möödub ega tekitanud paanikat. Olen muusikali eest Kaarel Orumägile nii tänulik, sest just seda oli mulle sel hetkel vaja, meenutamaks, et ma elan ja elu on tegelikult ju
Augusti lõpus läksin uuesti raviarsti juurde, kes andis saatekirja vereanalüüsile ja kompuutrisse. Veri oli täiesti korras. Aga nagu ma seal konsiiliumis juunikuus teada sain, ei näitagi veri vähi olemasolu organismis. Seega ootasin ärevusega kompuutri tulemusi. Tehes samal ajal igapäevaselt energiatööd. Sõna otseses mõttes igal vabal mõttehetkel tegelesin endale tervendava energia alla tõmbamisega, andestamisega — armastuse energia saatmisega jne. Kõik see on mu igapäeva elu juurde kuuluv osa, see on nüüdseks täielikult osa minust ja ma julgen öelda, et olen Valguse usku.
Mind on aidanud väga paljud sõbrad oma toetusega, paar tervendajat, sest iseennast on vahepeal keeruline neutraalselt vaadelda ja muidugi mu pere.
Täna sain arstilt kompuutri vastuse: olen tunnistatud terveks! Kõik metastaasid kopsust on kadunud! Neid ei olnud näha ka kusagil mujal, mis tähendab, et olen vähivaba! Ma olen terve, ka arstide silmis! Ma olen ime, vähemalt ühele arstile!
Olen selle kogemuse eest väga tänulik, aga rohkem mul midagi sellist enam kogeda ei ole vaja. Olen terve ja jään terveks!
Armastusega,
Küllike Lukkonen
Toimetas Jüri Kukk
