KUIDAS OLLA TERVE? Riina Raudsik: looduse vastu käe tõstmine viib ikka katastroofini

Inimese tervis sõltub sellest, milline on meie sise- ja väliskeskonna seisund, kirjutab Riina Raudsik oma uues raamatus “Kuidas olla terve”.  Lääne meditsiin õpetab arstidele, et tervendamine toitumise kaudu pole tõenduspõhine, mistõttu neile ei õpetata toitumise põhialuseid. Paljud arstid ei jaga ka oma patsientidele toitumissoovitusi.

Raudsik käsitleb raamatus “Kuidas olla terve” teemasid, miks toit ja vesi pole enam puhtad, miks me ei saa sealt enam vajalikke aineid või saame hoopis organismile kahjulikke aineid ning mis on maapinnas ja õhus muutunud. Riina enda jaoks on see raamatut appikarje: “Inimesed, hoidke loodust! Ehk saame veel muuta oma mullad viljakaks, õhu, veekogud ja põhjavee puhtaks ning hoida kiirgusfooni võimalikult madala.”

Avaldame raamatust mõtlemapanevad katkendid.

Muutunud ühiskond, muutunud keskkond 

“Ma olen piima peal üles kasvanud, olen pekki ja soolasilku söönud ning alati terve olnud. Janu kustutanud kaevuveega ja porgandi peenrast võttes vastu pükse puhtaks pühkinud ning rahumeeli söönud. Miks siis nüüd järsku kõik teisiti on?” küsivad eakad inimesed tänaseni. Lühivastus on järgmine: “Meie keskkond on muutunud.”

Meie keskkond on muutunud.

Haigestumine kasvab, sest liigne magus hapestab organismi sisekeskkonda

Mineraalide vaesus toitudes ja joogivees on praegu üleüldine, mistõttu inimesed elavadki nende ainete puuduses. Kui keha ei saa enam vajalikul hulgal mikro- ja makromineraale, hakkab ta rakkudes ja rakkudevahelises vedelikus osmootse rõhu hoidmiseks nõudma rohkem magusat. Magusanõudlusele on reageerinud toiduainetööstus, lisades toitudesse ja jookidesse rohkem valget suhkrut või veelgi hirmsam, suhkruasendajat. Haigestumine kasvab, sest liigne magus hapestab organismi sisekeskkonda ja tekitab energiapuuduse, mis on haiguste tekke ainus algpõhjus.

Haigestumine kasvab, sest liigne magus hapestab organismi sisekeskkonda ja tekitab energiapuuduse.

Toidu kvaliteet 

Toiduainete toiteväärtuse hindamisel räägitakse ainult kalorsusest, kuid ei anta ülevaadet toidu kvaliteedist. Valge lauasoolaga (NaCl) ülesoolatud poolfabrikaadid tekitavad kudedes veepeetust ja tõstavad vererõhku. Valge sool on konservant, mistõttu kõrgem soolasisaldus on toidu säilivuse seisukohalt tootajale kasulik. Kuigi lauasool on tervisele väga kahjulik, ei taha tootjad mineraaliderikkaid mäesoolasid kasutada, kuna need on kallimad. Inimestele räägitakse iga päev, et sool on kahjulik, aga ei lisata, et jutt käib valgest lauasoolast.

Kuigi lauasool on tervisele väga kahjulik, ei taha tootjad mineraaliderikkaid mäesoolasid kasutada, kuna need on kallimad.

Inimesest ei saa rääkida väljaspool loodust 

Looduse vastu käe tõstmine viib ikka katastroofini, kui mitte kohe, siis ajapikku. Ka inimesest ei saa rääkida väljaspool loodust. See on sama, mida me oleme teinud pikki aastaid oma maaga, mis peaks meid toitma. Meie ainult tahame temalt saada, vastu andmata. Mahatma Gandhi on öelnud, et maa võib rahuldada inimesi vajadusi, aga ei suuda rahuldada inimeste ahnust. Väiketalupidamine on lõpetatud, sõnnikut pole võtta, maa on bakteritest tühjaks tehtud, mineraale seal enam pole, taimed ei saa kasvuks vajalikku, oleme sunnitud kasutama keemilisi väetisi, mis pole loodusele vastuvõetavad. Sama oleme teinud ligi sada aastat inimesega, kasutades ikka rohkem ja rohkem antibiootikume, andmata endale aru, et põletikukoldest leitud bakterid ei põhjusta ise põletikke. Kuigi hoiatusi nende liigkasutamise vastu tuleb terviseametkondadest uksest ja aknast, pole reaalses elus midagi muutunud, sest ravijuhised on endised ja patsientidele pole selgitatud nende kahjulikkust. Põletikuliste haigustega arsti juurde pöördumine lõpeb enamasti antibiootikumide määramisega.

Looduse vastu käe tõstmine viib ikka katastroofini, kui mitte kohe, siis ajapikku.

Bakterid ja mikroorganismid – meie tervise tagajad 

Me peaksime terve elu püüdma hoida bakterite kooslust ja mitte neid arutult tapma. Bakterid ei põhjusta põletikku, vastupidi – nad suudavad selle likvideerimisel kaasa aidata ja on vägevad immuunsüsteemi kaaslased, andes oma elu kehakeskkonna stabiliseerimiseks ja inimese elushoidmiseks. Kuigi mikrobioomi uuringud on veel lapsekingades, pole enam kahtlust selles, et umbrohumürgid ja keemilised ravumid, nende seas just antibiootikumid, hävitavad baktereid ja on ka autoimmuunhaiguste põhjustajateks, kuna suruvad maha immuunsüsteemi, tekitades sellega immuunpuudulikkust. Küll aga on toimunud läbimurre teaduses, et bakterite tapmine ei vii hea terviseni. Muuta tuleb ka arusaama põletiku kontseptsioonist, et mitte kahjustada mikroobide arutu tapmisega inimese tervist. Bakterite vähesus pole tervis, küll aga nende rohkus, mitmekesisus ja koostöö nendega.

Bakterite vähesus pole tervis, küll aga nende rohkus, mitmekesisus ja koostöö nendega.