Avaleht Tervis Annika Veimer: tõhusaim meede alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine
Annika Veimer: tõhusaim meede alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine

Annika Veimer: tõhusaim meede alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine

Alkoholi liigtarvitamise tõttu kannatavad ka need inimesed, kes ise alkoholiga ei liialda. Joobes juhtimine on kindlasti üks enim silma torkav probleem. Lisaks politsei statistikale kinnitab seda ka viimane Eesti Konjunktuuriinstituudi alkoholi aastaraamat, kus elanike hinnangul on suurimateks alkoholi liigtarbimisega seotud probleemideks joobes sõidukijuhid ja perevägivald.

Traagilised juhtumid toovad taas päevakorda küsimused karistuste tõhususe ja abivõimaluste kättesaadavusest alkoholi kuritarvitajatele. Alkoholisõltuvus ei ole süütegu, kuid joobes juhtimine on. Jäägu siinkohal karistuste karmistamine õigussüsteemi otsustada, aga paraku levinud alkoholi kuritarvitamist ja alkoholi sõltuvust pelgalt tagajärgedele keskendumisega vähendada ei õnnestu.

Alkoholiprobleem ei ole vaid tarvitaja probleem

Meie ühiskonnale on omane, et alkoholi puhul näeme sageli murekohana vaid väikest osa probleemseid tarvitajaid ning arvame, et riik peaks oma jõupingutused ja  piirangud suunama just neile. Kas piisaks, kui võtame vastutusele kõik süüdlased, määrame karistused ja ravime probleemi välja? Eesmärk võib tunduda õilis, aga ebarealistlik. Seetõttu ei saagi alkoholiprobleemi ühiskonnas vaadelda kui väikese osa probleemsete tarvitajate probleemi. Üksinda tagajärgedega võitlemine ei osutu pikas perspektiivis edukaks. Alkoholi kuritarvitajate ja alkoholisõltlaste pealekasvu tõkestamiseks on vaja tegeleda probleemi juurtega ja hõlmata tervet ühiskonda. Mida väiksem on ühiskonnas alkoholi kogutarbimine, seda vähem on ka inimesi, kes kuritarvitavad alkoholi ja satuvad sellest sõltuvusse.

Ühiskonna toetus on hädavajalik

Alkoholipoliitikat on nüüdseks aktiivselt ellu viidud 5 aastat. Selle aja vältel on loodud võimaluste piires nõustamise ja abi võimalusi, muudetud alkoholiseadust ja reklaamiseadust ning tõstetud inimeste teadlikkust alkoholiga seotud terviseriskidest. Kas läheneme ka peamisele eesmärgile – tarbimismustrite ja hoiakute muutumisele?

Kahjuks on tee nende muutusteni jõudmisel olnud konarlik. Hoolimata üksmeelest, et alkohol põhjustab hulgaliselt kannatusi, probleeme ja kaugelt suuremaid kulutusi kui tulu aktsiisilaekumisest, püsib visalt ühiskondlik jonn, mis tõrgub leppimast regulatsioonide või piirangutega, mis võiksid olukorda muuta. Eriti kujukalt paistab see välja alkoholi kättesaadavust või hinda puudutavates vaidlustes. Aeg-ajalt kerkivad populistlike avaldustega esile huvipooled, kes rõhuvad isikuvabadusele valida ise oma elustiil, öeldes, et riik ei tohiks olla lapsehoidja rollis. Õigustavateks argumentideks tuuakse maapoodide kadumist, bensiinijaamades esmatarbekaupade pakkumist ja kui vaja, siis ka riigieelarve täitmist.

Rahvusvaheline kogemus ja uuringud ütlevad, et tõhusaimad meetmed alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine nii majanduslike kui füüsiliste piirangute kaudu. Tõhusad meetmed alkoholist põhjustatud kahju ennetamiseks vajavad hädasti kodanike toetust. Üksikisikutena oleme vastutavad küll enda alkoholitarvitamise eest, kuid ühiskonnana peame mõistma, et olukorra muutmiseks on vaja siiski kollektiivset pingutust ja suutlikkust taluda isiklikul tasandil teatud ebamugavusi tarbimisharjumuste muutmiseks.

Alkoholitarvitamise häire ravi ja varajane avastamine

Kõikehõlmava alkoholipoliitika üheks väga vajalikuks eesmärgiks on luua ka ravi ja nõustamisvõimalused tervishoiusüsteemis. Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel oleme suutnud luua tõenduspõhistele alustele tugineva alkoholitarvitamise häire ravi teenuse. Praegu pakutakse ravi üheksas tervishoiuasutuses. Samuti oleme alkoholitarvitamise häire varajaseks avastamiseks koolitanud väga suure osa perearste ja pereõdesid, et nad oskaksid juhtida inimeste tähelepanu riskitarvitamisele.

Kahjuks ei ole ka tervishoiusüsteem kõikvõimas ning alati on inimesi, kelle puhul ravi kas ei aita või on hiljaks jäänud. Tervishoiusüsteem katab tänase seisuga võimaluste piires (umbes 3000 inimest aastas) ära nende inimeste ravivajaduse, kellel endal on soov ja motivatsioon oma sõltuvus kontrolli alla saada ja kes tahavad selle nimel ka spetsialistidega koostööd teha. Seega jääb endiselt üles probleem – kuidas tegeleda raskemate inimestega, kelle hulka sagedasti kuuluvad ka korduvalt joobes vahele jäänud juhid? Ainult karistamine ja sunnimeetmetega ravile suunamine kahjuks sõltuvusravis tulemusi ei anna ega kedagi terveks ei ravi. Erinevate ministeeriumitega koostöös peame mõtlema täiendavatele võimalustele, näiteks rehabilitatsiooniprogrammide väljatöötamisele, jätkata reide joobes juhtide tabamiseks ja kiireks sekkumiseks ning rääkima veelgi enam alkoholi tarvitamisega seotud ohtudest.

Joobes juhtimise ennetamisse on kohustus ja võimalus sekkuda igal inimesel:

  • Hoia rooli istudes nulltolerantsi, ära skeemita promilli piiridega.
  • Ole enda käitumisega eeskujuks noortele ja lastele ning selgita neile, et kainena rooli istumine on vajalik ohutuse tagamiseks, mitte vahelejäämise vältimiseks.
  • Ole tähelepanelik oma lähedaste suhtes, kellel ilmnevad probleemid alkoholi liigtarvitamisega ja sekku varakult. Väljenda oma muret ja motiveeri neid spetsialistidelt abi otsima.
  • Ära kunagi istu autosse, mille juht on eelnevalt tarvitanud alkoholi.

Takista ka vähese joobega inimesel rooli istuda ning teavita politseid kui näed kahtlaselt käituvat sõidukit.

Autor: Annika Veimer, Tervise Arengu Instituudi direktor

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga