Avaleht Tervis Kooliõeks sündinud: pühendan kogu oma tööaja lastele, kõige rohkem vajavad nad kuulamist
Kooliõeks sündinud: pühendan kogu oma tööaja lastele, kõige rohkem vajavad nad kuulamist

Kooliõeks sündinud: pühendan kogu oma tööaja lastele, kõige rohkem vajavad nad kuulamist

Järgmisel aastal 70 aasta juubelit tähistav kooliõde Sirje Multram jagab oma tööaega koolitervishoiu ja diabeedilaste vahel. Loobuda ei raatsi ta kummastki, sest rõõmu toob nii kooliõe- kui ka diabeediõe töö. „Minu vanuses tulebki tööd teha ainult rõõmu pärast,” leiab elulustist pakatav daam.

Tallinna Balletikooli kooliõde Sirje Multram ütleb endast rääkides korduvalt: “Ma olen õnnelik inimene!” Ja teda vaadates ei teki kahtlustki, et ta mõtleb iga sõna tõsiselt. “Olin 16-aastane, kui eriala valisin ja pole rohkem kui 50 meditsiinis töötatud aasta jooksul oma valikut päevagi kahetsenud.”

Päris väikese tirtsuna sattus Sirje lastehaiglasse, sellest ajast mäletab ta ümarat päikeselise olekuga palatiõde, kes suutis lapse haiglahirmud minema peletada. “Ma arvan, et seesama õde ongi põhjus, miks ma meditsiinikooli läksin,” arvab Sirje Multram ja lisab mõnevõrra üllatavalt: “Ma käisin seal kolm korda.”

Kooliõde Sirje Multram

Kolm korda õeks

Jah, nii ongi. Kolm korda ja iga kord lõpuni välja. “Kui esimesel korral õppima läksin, oli meditsiinikool veel kutseharidusasutus. Aastaid hiljem läksin uuesti, et saada õe erialal ka kõrgharidust. Ja kui ma suundusin tööle koolitervishoidu, siis tundsin, et ilma terviseõe diplomita uuele tööle minna ei saa. Nii et läksin veel aastakeseks õppima. Lõpuaktusel olin 60-aastane,” muigab Sirje.

Enne Tallinna Koolitervishoiu kooliõde sekka saamist oli Sirjel seljataga aukartustäratav meditsiiniline teekond. “Ma läksin tööle kutsekooli 2. kursusel, alguses olin Tallinna Pelgulinna Haiglas sanitar, hiljem juba õde. Ja koolis oli samuti tugev praktika, ma sain väga hea põhja.” Ühel eluetapil töötas ta ka lastehaiglas ning sai väikestele patsientidele olla samasugune naerusuine õde kui see keda mäletab omaenda lapsepõlve haiglapäevilt.

Suur tükk elust, tervelt 25 aastat, möödus Sirjel aga hoopis verekeskuses. Selle aja jooksul tegi verevarumine koos ülejäänud tervishoiusüsteemiga läbi suure muutuse. “Kogu selle arengu sees olla, omalt poolt uuendusi luua ja kaasa aidata oli kohutavalt põnev. Ja doonorid! Need on ju imeinimesed. Ma juba nende pärast töötasin verekeskuses nii pikalt,” räägib Sirje innukalt.

Tasapisi hakkas aga tekkima rutiin, suurte muutuste ajad olid möödas. Kui ükspäev tuli verd andma toonane Gustav Adolfi Gümnaasiumi kooliõde, hakkas Sirje ääriveeri uurima, mida see amet endast kujutab. “Mul oli jäänud mulje, et kooliõde istub kuskil keldris, pole teda näha ega kuulda. Vahepeal kupatatakse sinna maa alla õpilased, et õde neid kaaluks ja mõõdaks,” naerab nüüd juba kümmekond aastat kooliõde Sirje. “Nii oli minu koolipõlves, nii minu laste õppimise ajal. Ja siis sain teada, vahepeal on palju muutunud.” Inimesed ei kipu 59. eluaastal niisama lihtsalt töökohta vahetama Sirje aga leidis, et kui seda teha, siis ongi viimane aeg ja läks pakkus end koolitervishoidu.

Diabeedilapsed pugesid südamesse

Algus polnud kerge. Esiteks oli kange naine ju tagasi koolipingis, teiseks sattus tema esimeseks töökohaks suure õpilaste arvuga Tallinna Ühisgümnaasium. Õpilased panid uue õe proovile, et näha, mis puust inimesega tegu on. “Me saime ruttu sõbraks,” kinnitab Sirje, “Väga tore kool ja toredad inimesed. Aga siis tulid minu ellu diabeedilapsed ja ma ei saanud enam senise koormusega töötada.”

Sirje Multram on tõepoolest ka diabeediõde, kes nõustab lasteaedu ja koole diabeediga toimetulekul, on toeks haige lapse perele ja osaleb diabeedilastele mõeldud suvelaagrites. “Olid ajad, mil lasteasutused ei osanud selliste hoolealustega hakkama saada, sest polnud teadmisi. Tervise Arengu Instituut alustas vastava koolitusprogrammiga ja sellega liitusid ka mõned kooliõed, mina nende seas. Esimesel korral diabeedilaagrit külastades päris ehmatasin – kogu see lastega sagimine, veresuhkru mõõtmised, süstimised, abistamised. Sealjuures olid lapsed oma haigusest hoolimata nii toredad ja positiivsed. Tundsin, et pean osa oma elust neile pühendama.” Mis tähendas aga seda, et juba vanaema vanuses Sirje pidi oma ajakava üle vaatama. “Kolleegid ütlesid, et ära koolist päris ära mine, jäta väike koormus alles. Ma olin nõus, sest armastasin ka seda tööd.”

Teistmoodi kool – õpilased, kelle luustik peab olema eriti tugev

Praegu leiab Sirje Multrami Tallinna Balletikooli personali hulgast. “See on teistmoodi kool, neil lastel on suur füüsiline ja ka vaimne koormus,” tõdeb kooliõde. Koroona-aasta on eriti ränk välisõpilastele, kes pole kuude kaupa koju saanud ja elavad kooli õpilaskodus. Kui võiks arvata, et meditsiiniõel tuleb sellises koolis alatasa veriseid varbaid paigata või lihasvalu leevendada, siis tegelikult nii pole – väikese õpilaste arvu tõttu ei ole kooliõel tarvis iga päev majas kohal olla. Ka õpetajatel on esmaabikursused läbitud, väikeste tantsijatega tegelevad lisaks füsioterapeut ning toitumisnõustaja. “Katsun kogu oma tööaja lastele maksimaalselt palju anda. Kõige rohkem vajavad nad tegelikult ärakuulamist.”

Suure kehalise koormuse tõttu on väga tähtis luude- ja lihaskonna vastupidavus ning areng. “Me loodame väga, et saame koolitervishoiu, kooli ja lastevanematega ühises koostöös hakata andma meie õpilastele regulaarselt d-vitamiini, sest seda toiduga kätte ei saa. Mõte on välja käidud ja ma usun, et saab teoks.”

Sellel detsembril sai Sirje 69-aastaseks. Ta kordab veelkord, et on õnnelik. “Selles vanuses töötad juba selleks, et seda nautida. Mitte raha, vaid rõõmu pärast. Mul on ikka veel nii suur huvi õppida, olen tänu Tallinna Koolitervishoiu meeskonnale saanud nii palju põnevaid ja häid koolitusi.” Ja kui keegi arvab, et Sirje Multram võiks nüüd enesearendamisega lõpparve teha, siis eksib ta rängalt. “Ma tahaks nüüd veel haavaravi õppima minna,” teatab Sirje särasilmselt.