Täna on rahvusvaheline ratastoolipäev – milliseid ratastoole eelistavad eestlased?

1. märts on rahvusvaheline ratastoolipäev. Inimesele, kel pole võimalik kõndida, on ratastool hindamatuks abimeheks, mis aitab tal elust osa võtta. Tulevik liigub vastupidavamate, kergemate ja ka nutikate ratastoolide suunas.

Rahvusvahelise ratastoolipäeva kutsus ellu Suurbritannias elav Steve Wilkinson, kes sündis seljaajusongaga ja on suure osa oma elust liikunud just ratastooli abil. Ratastooli-Steve´ile, nagu teda kutsutakse, tundus, et lisaks liikumisraskustega inimeste päevale oleks vaja eraldi tähtpäeva ratastoolile.

Esimene ratastoolipäev toimus 2008. aastal, 1. märtsil. Kuupäeva valis Steve Wilkinson oma varalahkunud ema sünnipäeva järgi. Uus tähtpäev leidis positiivset vastukaja ning praeguseks on see levinud Austraaliasse, Nepaali, Senegali, Bangladeshi ja Ameerika Ühendriikidesse, kus korraldatakse 1. märtsil loenguid, ratastoolisportmänge ja erinevaid aktsioone, et näidata – ratastoolis inimesed saavad olla aktiivsed, võtta elust osa ja anda oma panuse ühiskonna edendamiseks. Samas on ratastoolipäeva üks eesmärk alati mõelda ja pakkuda abi ka neile miljonitele inimestele maailmas, kes ratastooli vajaksid, kuid ei saa seda endale võimaldada.

Ratastool peab sobima

Ratastool on ajaloo jooksul ühest küljest jäänud põhiolemuselt samaks, kuid teisalt on sõiduvahend teinud läbi suure arengu, mis annab liikumisraskustega inimestele üha suurema vabaduse liigelda tänavatel ja looduses, teha sporti ja tantsida.

Invaru abivahendikeskuse tehnikud Heigo Harend ja Karl-Gustav Nõgols puutuvad oma töös kokku paljude ratastoolikasutajatega. “Meie seisame hea selle eest, et inimene ja tema sõiduvahend kokku sobiksid. Aitame ratastooli valida ja sobivaks kohandada, näiteks reguleerime istme kõrgust, kallet, lisame toed või turvarihmad-vestid. Sealjuures teeme tihedat koostööd terapeutidega,” räägib Heigo Harend, kelle sõnul jääb nii-öelda kataloogitoodetest tihti väheks. “Inimesed on erinevad, abivahendid vajavad kohandamist, kombineerimist, ümberehitamist.”

Erilised sporditoolid

Et Invaru on Eesti Invaspordi Liidu toetaja, hoolitsevad abivahendikeskuse tehnikud ratastoolisportlaste toolide eest. “Eelkõige on mul suur kogemus elektriliste hokiratastoolidega,” jutustab Karl-Gustav Nõgols, kes aastaid aidanud hokimängijate sõiduvahendeid ümber ehitada ja remontida.

“Alguses oli põhiprobleem see, et mänguks kasutati vanemaid elektrilisi ratastoole. Et hokiratastoolid olid seatud maksimumkiirusele, tekkis ülekuumenemine ja toolide plokid ning mootorid põlesid läbi,” kirjeldab Nõgols. “Siis tuli neile leida vastupidavamad lahendused, see käis sageli katsetamise meetodil.”

Uuemate toolidega pole tehniku sõnul probleeme olnud. “Olen kohandanud ratastoole sportlasele mugavamaks, parandanud manööverdamisvõimet. Lisaks saalihoki sportlastele hooldatakse meil ka tennisistide ratastoole, ka selles mängus on vaja tooliga kiiresti liikuda, teha äkilisi pöördeid ja manöövreid.”

Saab sõita ka liivas või poris

Ligipääsu parandamiseks on tootjad ratastoole pidevalt arendanud ja mõelnud välja liikumist hõlbustavaid lisaseadmeid. Ka ratastooli kasutav inimene tahab õues käia iga ilmaga ning nautida linnatänavate kõrval matkaradu. “Pehmel või ebatasasel pinnasel vajuvad ratastooli väikesed esirattad sisse või jäävad kinni,” toob Heigo Harend välja levinud murekoha, millele on aga lahendus olemas – eraldi suur esiratas, mis kinnitatakse jalatoe või raami külge. “See tõstab väikesed esirattad õhku ja tool jääb sõitma kolme suure ratta peale. Läbivus muutub oluliselt paremaks,” kinnitab Harend.

Kui ratastooli tagaratastel on kitsad ja väikese mustriga rehvid, siis siledal teel liigub sõiduk seda kiiremini, kuid metsas sambla sees või ka libedaga pole need rehvid parim variant – ei haaku piisavalt ja rattad käivad ringi või vajuvad pinnasesse. “Väga heaks lisavarustuseks on maastikurattad – laiema rehvi ja sügavama mustriga või talveks ka naelrehviga. Haakuvus on kordades parem ja laiem rehvipind veereb ka pehmemal pinnasel,” kinnitab Harend, kelle sõnul saab lisaratta ja maastikurehvidega toolis minna loodusesse, sõita liival, lumes või poris. “Pigem seab piire jõud ratastoolikasutaja kätes.”

Maailma kergeim ratastool

Oluline on ka kasutajamugavus, toolis peaks olema hea istuda, kuid vajadusel võiks seda kiiresti kokku panna ja hõlpsalt näiteks autosse tõsta. Selle kohta ütleb tehnik Nõgols, et ratastoolid muutuvad iga aastaga üha kergemaks ja mugavamaks, kuid väga mugavad toolid ei saa olla väga kerged ja kerged toolid jällegi kõige mugavamad. Heigo Harend lisab, et kaal on alati olnud tähtis faktor ja selles osas on juba päris võimas saavutus käes. “Minu andmetel on maailma kõige kergem ratastool Panthera X ja selle raskuseks on kõigest 4,5 kilo. Tegemist on ka eestlaste hulgas tuntud ja hinnatud aktiivtooliga.”

Veel eestlaste eelistustest rääkides kinnitavad mõlemad tehnikud, et oluline roll on ka värvitoonil. “Tundub, et hallid standardtoolid ei meeldi ja tahetakse üldiselt ikka kas sinist, punast või musta tooli,” on Nõgols tähele pannud. Ka Harendi sõnul eelistatakse pigem erksamat tooni sõiduvahendit. Samuti on inimestel tihti disaini osas kindel maitse-eelistus – olgu jutt raamist, istmest või lisavarustusest. “Tegelikult on kõige olulisem, et tool kasutajale sobiks ja teda parimal viisil teeniks. Puhtalt värvi ja disaini järgi ratastooli valima ei peaks,” toonitavad tehnikud.

Ratastoolide tooteareng pole kindlasti veel lõpusirgel. “Kergemad ja tugevamad materjalid ning kasutajasõbralikum lisavarustus, elektrilistel toolidel targemad operatsioonisüsteemid, kergemad ja suurema mahuga akud,” loetleb Heigo Harend võimalusi, kuidas ratastoole täiustada saab. Juba praegu on ratastoolidel kasutusel Wheel Drive ehk ratastooli käiturseade, mis muudab ratastooli lükkamise kergemaks, pakkudes elektrilist lisajõudlust. Mitmest riigist on tulnud teateid mõttejõul liigutatava ratastooli väljatöötamise kohta ning see võiks olla suur võit nendele inimestele, kes ise füüsiliselt tooli juhtida ei suuda ja kes saaksid sel moel samuti vabaduse liikuda.

Põnevaid teadmisi ratastooli kohta

Esimesed andmed liikumispuudega inimeste transportimiseks kasutatavate ratastoolide kohta pärinevad 3. sajandist eKr, kui hiinlased kasutasid oma leiutatud käru inimeste ja ka raskete esemete liigutamiseks.

Aastal 1655 ehitas 22-aastane halvatud Saksa kellassepp Stephan Farffler kolmerattalise tooli, mis liikus edasi vända ja hammasrataste abi. See ratastooli versioon sarnanes pigem käsirattaga (handbike) kui tänapäevase ratastooliga.

Esimese terasest kokkupandava ratastooli leiutasid mehaanikainsenerid ja sõbrad Harry Jennings ja Herbert Everest 1933. aastal. Nagu ikka, sünnivad leiutised sageli vajadustest – Everest oli kaotanud kaevandusõnnetuses liikumisvõime ja ta otsis võimalusi, kuidas siiski liikuma pääseda. Samal süsteemil kokkupandavad ratastoolid on müügil tänase päevani.

2012. aastal töötati sukeldumiseks välja veealune ratastool. Samuti on olemas spetsiaalsed ratastoolid, mida kasutatakse langevarjuhüpeteks.