TERVISELEHT I Revolutsiooniline teadustöö – vähiravi kääridega
Ajakiri Science Daily nimetab seda avastust vähiravi vallas revolutsiooniliseks. Ja neil on õigus – geenikääride metoodika kasutuselevõtt vähiravis avab meile uksed, mis seni olid kindlalt suletud.
Prof. Dan Peer, kes on Tel- Avivi ülikooli vähiuuringute keskuse nanomeditsiini labori juht ning ka uuringu juht, ütles, et see on esimene uuring, mis tõestab geenikääride meetodi toimimist elavate katseloomade vähi ravimisel. Uurimiseks valis ta vähid, mille puhul pole siiani häid tulemusi saavutatud. Üheks vähiks on glioblastoom ehk aju kahjustav vähk ja teiseks munasarja vähk. Glioblastoomi puhul jääb haigel elada keskmiselt 12 kuni 15 kuud ning neid, kes elavad viis aastat või rohkem, on heal juhul 3-5% ka maailma parimates vähikeskustes.
Ka munasarjavähk on halva prognoosiga, sest haiged jõuavad arsti juurde hilises, tihti metastaasidega staadiumis. Prof. Peer rõhutab, et tegemist pole keemiaraviga ning sellel ravil pole kaasuvaid negatiivseid kõrvalnähte ning need rakud, mis on ravitud, ei muutu enam eales uuesti vähirakkudeks.
Siiani oli nii, et CRISPR- Cas9 ehk siis geenikääride tehnoloogia vähiravis töötada ei tahtnud – see toimis liig väheste vähirakkude peal ja andis liig palju kõrvaltoimeid. Nüüd on vähemalt olulised kitsaskohad loomkatsetes kõrvaldada õnnestunud.
Ravi käib nii, et lipiidsed nanoosakesed (CRIS-PR-LNP), mille “pardal” on spetsiifiline RNA molekul, võtab suuna vähiraku poole ja toimetab viimase sinna sisse. RNA molekul aktiveerib fermendi nimega CRISPR/ Cas9. Too läheb kindlasse sihtpunkti, vähiraku ellujäämist võimaldava DNA lõigu juurde ja katkestab selle ahela ehk toimib siis nagu geenikäärid. Selline vähirakk, kust geenikäärid õige koha pealt üle käinud on, pole enam paljunemisvõimeline ja allub paremini rakku kõrvaldavatele protsessidele.
Glioblastoomiga hiirtel pikendas selline ühekordne ravi elu pikkust keskmiselt kaks korda, mis tähendaks inimesele üle kandes, et viie aasta pärast võiks elus olla praeguse 3% asemel ehk koguni 30% glioblastoomi patsientidest. Geenikäärid toimisid siin ligi 70% geenide puhul, mida läbi lõigata vaja oli ja kasvaja kasvu suudeti kahandada keskmiselt poole võrra.
Munasarjavähi puhul on praegu inimese puhul viie aasta pärast elus 30%, aga katse tulemustele vaadates võiks see tõusta 80ni. Vajalikest geenidest suudeti siin “katki lõigata” ligi 80%.
Loomulikult ei saa hiirtel saadud tulemusi otse inimesele üle kanda, kuid sellegipoolest on antud biotehnoloogia esimesed sammud vähiravis tõesti revolutsioonilised mitte ainult täpsuselt ja tõhususelt, vaid ka seetõttu, et kõrvalnähte eriti pole. Veelgi enam pakub see tehnoloogia aga individualiseeritud ravi arendamisel, sest võimaldab see ju ka erinevaid geenilõike vahelt välja lõigata, lisada, ümber paigutada. Paljud vähid koosnevad samuti ju erinevatest rakutüüpidest, millele on eraldi ravi luua ning inimestel võib olla muidki individuaalseid erinevusi, mida ravis kas arvestada või ka parandada vaja on.
Järgmiseks võetakse prof. Peeri sõnul ette kirjuma geneetilisepildiga verevähid ja seejärel Duchenne lihasdüstroofia.
Allikas: Terviseleht, www.sciencedaily.com, Science Advances
