Avaleht Tervis Tiina Saar-Veelmaa: puhkeaja arvelt töö tegemine ei tohi olla ühiskondlik norm
Tiina Saar-Veelmaa: puhkeaja arvelt töö tegemine ei tohi olla ühiskondlik norm

Tiina Saar-Veelmaa: puhkeaja arvelt töö tegemine ei tohi olla ühiskondlik norm

Selle aasta ÜRO õnneraportist selgub, et Soome on juba neljandat aastat järjest maailma kõige õnnelikum riik. Just sissekodeeritud elutervem rütm ja elu terviklikkuse väärtustamine on Skandinaaviale väga omane. Eestlased kipuvad aga paigutama tööd isiklikest vajadustest ettepoole, kirjutab psühholoog Tiina Saar-Veelmaa. 

Inimese üldist heaolu saab jaotada kolmeks tasemeks: vaimne, füüsiline ja emotsionaalne-sotsiaalne. Kõik need tasemed koosnevad erinevatest komponentidest, mis mõjutavad inimese õnnelikkust. Vaimse taseme alla liigitatakse näiteks, kas inimene tunneb, et ta elul on tähendus või suurem mõte, teisalt ka toimetulek negatiivse stressiga ja eluga üldiselt. Füüsilise taseme moodustavad näiteks uni, toit, värske õhk, treening ja tervislik eluviis. Emotsionaalse-sotsiaalse heaolu alla kuulub kõik see, mis puudutab meie suhteid.   

Need kolm üldise heaolu taset moodustavad kokku eelduse olla elujõuline ja õitsev. Võtmetegurite tasakaal loob baasi, mis mõjutab positiivselt meie paarisuhteid, üldist õnne,  tervist ja töö tulemuslikkust. Ivan T. Robertson ja Cary Cooper Manchesteri Ülikoolist on uurinud tööga seotud õnnelikkust ja produktiivsust ning leidsid, et kui vaimne, füüsiline ja emotsionaalne heaolu on tasakaalus, toob see meile lisaks suurema sissetuleku.   

Heaolu ja rahu loovad tasakaalu ka närvisüsteemis. Kui meil on hea olla, väljenduvad meis teistsugused omadused, võrreldes sellega, kui oleme nurkasurutud ja stressis. Tasakaalus inimene on mõnusas meelolus ning teistega suheldes lahedam ja vabam.  

Eestlaste pidev kiire-kiire ei vii meid õnnelikkuseni  

Elus toimib doomino-efekt: kui tööd on palju ja stressitase kõrge, siis esimene, mille arvelt hakkame lõivu maksma, on uni ja füüsiline tervis. Sageli kipume just une arvelt töö jaoks lisatunde näppama. Mida vähem magame ning mida rohkem ja pikemalt teeme tööd, seda vähem jääb energiat värskes õhus liikumiseks. Tõsiasi on aga, et hea uni ja liikumine on peamisi aluskomponente meie õnnetundele. Tegelikult tuleb teha just vastupidi – mida pingelisem aeg on, seda enam peaksime iseenda eest hoolt kandma: korralikult magama ja hoolitsema oma füüsise eest.   

Soome on värskes ÜRO õnneraportis juba neljandat aastat järjest esimesel kohal. Eesti on teinud päris suure tõusu ja jõudnud 28. kohale. Esikümnesse, kus asuvad kõik Põhjamaad, on siiski veel pikk tee. Kui võrrelda soomlasi ja eestlasi, siis üheks peamiseks erinevuseks on see, et Soomes on inimestel elu aeglasem. Muidugi on soomlased ka loomult rahumeelsemad, kuid kui Eestis on tavapärane, et lõunapaus jäetakse vahele, et saaks kiiremini ja rohkem tööd teha, siis Soomes sellist asja naljalt ei juhtu. Eestlaste pidev kiire-kiire ei vii meid õnnelikkuseni – peaksime rohkem hindama aeglasemat tempot ja enda eest hoolitsemist.  

Elutervem rütm ja terviklikkuse väärtustamine on Skandinaaviale hästi omane. Tehakse küll tööd ja karjääri, kuid sama palju võetakse aega ka iseendale, perele ja sõpradele. Eestlastel on vaja sinna veel jõuda – meil on uskumus, et töö on eeltingimus millekski heaks, olgu see siis uus kodu, preemiad ja autasud või lihtsalt tunnustus. Ja sel põhjusel jäetakse oma isiklikud vajadused pigem tagaplaanile. Kuid ühel hetkel juhtub ikkagi see, et kui oleme oma tervise arvelt lõivu võtnud, on tagajärjed kiired tulema. Kui meil ei tule pähegi sõita autoga edasi, kui kõik andurid on punases, õli otsas ja mootor tossab, siis tervisehädade puhul on tavapärane jätkata sama koormuse ja rütmiga. Sellist käitumist toetab kahjuks ühiskondlik hoiak, kuigi just ühiskond ja tööandjad võiksid rohkem väärtustada inimeste tervist ja tervise hoidmist, märgata ja vähendada ületöötamisest ning läbipõlemisest tingitud tervisehädasid. Sel viisil jõuaksime õnnelikkuse tasemel Skandinaaviamaadele järele.   

Töölt kaasa tulnud ärevus viib kodust õnnetunde  

Üha tihedamini põlevad töötajad läbi, kuna töö on intensiivne ja koormus üüratu. Tööandjatel on selles oma osa, kui näiteks ülemus saadab pärast tööpäeva lõppu või suisa öösel tööalase kirja ja ootab sellele kohe vastust või eeldavad organisatsiooni väärtused pidevat maksimumi andmist.  

Töötajad tunnevad, et ületundidest pole pääsu, kuna neile ei leidu asendajat. Puhkeaja arvelt töö tegemine ei tohi aga olla ühiskondlik norm, mida kõik vaikides aktsepteerivad. Säärasele nõukogule, kes on juhile liiga kõrged ootused seadnud või juhile, kes tõstab majandusliku kasu inimeste tervisest ettepoole, peab ühiskond altkulmu vaatama. Töökoormuse mõistliku reguleerimisega on võimalik töötajate heaolu tõsta, nii et neil jääb aega iseendale ja perele. Tänaseks on seadusega kehtestatud, et tööandja peab tagama ka töötajate psühhosotsiaalse heaolu. Töötervishoiuarsti juures ei peaks mõõtma pelgalt vererõhku, vaid ka töötaja stressitaset. Kui tööandjad head tööõhkkonda tähtsaks peavad, mõjutab see positiivselt heaolu tasakaalu hoidmist. Sama oluline on tööandjate koolitamine ja teadlikkuse tõstmine vaimse tervise teemadel, et nad oskaksid olla oma töötajatele toetavad ja empaatilised juhid.  

Praegu on töötajad veel üsna haavatavad. Võim on suuresti tööandjate käes ja töötajad lasevad end kergesti allutada, kuna neil ei ole oma õiguste eest seismiseks mänguruumi. Endiselt on Eestis rohkelt valdkondi ja piirkondi, kus inimestel puuduvad valikud olukorra parandamiseks või alternatiivid töökoha vahetamiseks. Kehv olukord tööl mõjutab otseselt muid aspekte elus. Kui töökultuur ei ole usalduspõhine ega inimesekeskne ning omavahelised suhted on halvad, viib töötaja kogu tööstressi ja ärevuse koju, nihutades omakorda paigast ära pere õnnetunde ja tasakaalu.   

Ühine tee õnne suunas liikumisel 

Inimene saab enda tasakaalu ja õnnelikkuse hoidmiseks palju ise ära teha, olgu see siis aktiivsem ja tervislikum eluviis, rohkem kvaliteetaega lähedastega või tänulik suhtumine ellu. Kui aga enda käed selleks liiga lühikeseks jäävad, peab ühiskond meie vajaduste täitmisele kaasa aitama. Mida rohkem riik läbi erinevate kanalite ja seadusandluse inimeste heaolu toetab, seda lihtsam on meil õnnelik olla. Kui ühiskonnale on omane hoolimine ja sotsiaalne võrdsus, tunneme ennast väärtustatuna ja vajalikuna.  

Mida pingelisem on aeg, seda enam vajame hiljem puhkust ja pikemat aja mahavõtmist taastumiseks. Puhkamine toob meis esile helgema poole, oleme parim versioon endast. Kuidas aga saaksime oma argielu- ja igapäevatoimetusi teha nii, et see parim osa saaks olla kogu aeg kohal, mitte pelgalt kord-paar aastas puhkuse ajal? See on kahtlemata miljoni dollari küsimus. Kui me selle küsimuse suudame ühiskonnana ära lahendada või vähemalt teadlikumalt selles suunas tegutseda, siis oleme juba teel suurema õnnelikkuseni. Selleks on vaja nii inimeste enda panust kui tööandjate, ühiskonna ja riigi tuge ning omavahelist suuremat usaldust, et murda hetkel kehtivaid norme ja muuta ka eestlased maailma õnnelikeimaks.

Täna avati Eesti Tervisemuuseumis näitus „Palju õnne!? Näitus heaolust, vaimsest tervisest ja tasakaalust”, kus keskendutakse küsimusele, mis teeb inimesi õnnelikuks ja jagatakse ka praktilisi nippe, kuidas õnnelikum olla.