Avaleht Toitumine TOITUMISEKSPERT I Taimetoitluse aluseks on oskuslik toiduainete kombineerimine
TOITUMISEKSPERT I Taimetoitluse aluseks on oskuslik toiduainete kombineerimine

TOITUMISEKSPERT I Taimetoitluse aluseks on oskuslik toiduainete kombineerimine

Taimetoitlus ja selle erinevad variandid koguvad üha suuremat populaarsust. Selleks, et endale kasu asemel mitte kahju teha, tuleb endale taimetoitluse põhitõed aga korralikult selgeks teha.

Benu Tartu Sõbra apteegi proviisor ja toitumisterapeut Jelena Karjagina selgitab, et tihti aetakse segamini taimetoitlust ja veganlust, mis ei ole aga üks ja seesama. “Võib tunduda, et taimetoitlased toituvad ainult taimedest, kuid see pole tõsi. Taimetoitlusel on mitmeid erinevaid vorme, kus mõnedes on rohkem piiranguid tarbitavatele toitudele, mõnedes aga vähem,” räägib Karjagina.

Ta toob näitena, et on olemas piima-taimetoitlus (lubatud on piima tarbimine), muna-taimetoitlus (muna), piima-muna-taimetoitlus (piim ja muna), kala-taimetoitlus (kala), linnuliha-taimetoitlus (linnuliha) ja pool-taimetoitlus (lubatud on kõik, välja arvatud punane liha). “Täistaimetoitluses ehk veganluses on lubatud ainult taimse päritoluga toit. Selle kõige rangem vorm on taimne toortoitlus, mille puhul on lubatud ainult taimse päritoluga toortoit, ja puuviljatoitlus, kui toitutakse vaid puuviljadest,” selgitab Karjagina.

Toitumisekspert rõhutab, et taimetoitlusel, eriti selle rangematel vormidel, peaks suuremat tähelepanu pöörama tasakaalustatud toitumisele. “Sellega, et toidumenüüst lülitatakse välja loomse päritoluga toit, ei kindlustata kohe tervislikku toitumist,” rõhutab Karjagina. “Eeskätt on taimetoidule üle minnes oht tarbida liiga palju süsivesikuid, kuna taimses toidus on vähem valke ja rasvu. Juhul, kui ei tehta õigeid valikuid, kipub suurenema rafineeritud süsivesikute osakaal, kus on vähe organismile kasulikke aineid,” räägib Karjagina ning lisab, et taimses toidus on kiudained, mis liigsel tarbimisel takistavad mineraalainete imendumist.

Otseseid vastunäidustusi taimetoitlusele toitumiseksperdi sõnul ei ole, eriti selle vähem rangematele vormidele, kuid siiski on teatud tervisehädadega inimestel taimetoitlusest raskem kinni pidada. “Näiteks on põletikuliste soolehaiguste (haavandiline koliit ja Crohni tõbi) korral veganlus väga komplitseeritud, kuna ägenemistel kehtivad piirangud kiudainete tarbimisele ja siis muutub toidulaud juba väga toitainete vaeseks. Erinevatel seedetrakti probleemidel, kaasaarvatud häiritud soolestiku mikrofloora korral peab olema väga ettevaatlik rangemate taimetoitluste vormidega. Ka tervetel inimestel võib järsk üleminek suurele kiudainete tarbimisele põhjustada teatud vaevusi – näiteks liigsest kõhugaaside teket,” selgitab Karjagina.

Taimetoitlus nõuab vastavaid toitumisalaseid teadmisi

“Kindlasti tuleks taimetoitlusega alustades teha endale selgeks taimsete valkude allikad, et neid menüüs vajaka ei jääks. Samuti on vaja oskust kombineerida erinevaid toidugruppe, et kindlustada vajalikke aminohapete kättesaadavust,” toonitab Karjagina. Eelkõige nõuab oskuslikkust toiduainete kombineerimisel veganlus, kuna teistel taimetoitluse liikidel on oluliselt lihtsam kätte saada vajalikke toitaineid. Vajalikku toitumisnõustamist saavad täiskasvanud ka valitud apteekides.

Toitumisterapeuti sõnul on oluline, et lisaks köögiviljadele oleksid igapäevases menüüs esindatud ka täistera- ja kaunviljad, kuna nende kombineerimisel saab kätte vajalikke aminohappeid. Pähklid ja seemned on monoküllastumata rasvhapete allikaks, ning lisaks on need ka mineraalainete- ja kiudaineterikkad. Küllastunud rasva saab kookosrasvast ja kookospiimast.

“Veganluse oluliseks murekohaks on oomega-3 rasvhapete, kaltsiumi, raua, D- ja B12 vitamiini kättesaamine. Kui esimest kolme on võimalik tagada õigete valikutega, siis D-vitamiini on meie kliimas vähe isegi segatoitlastel ja talvekuudel on soovitatav selle tarbimine toidulisandina. B12 vitamiini head taimset allikat ei ole ja siin on ainsaks alternatiiviks B12 tarbimine toidulisandina,” selgitab Karjagina.

Suve saabudes saab menüüsse lisada ka kodumaised köögiviljad, maitsetaimed ja salatid. Igapäevaselt on hea kasutada erinevate värvidega köögivilju. “Toidulaual peaksid olema rohelised lehtviljad (erinevad salatid), ristõieliste sugukonda kuuluvad köögiviljad (erinevad kapsaliigid, brokoli, lillkapsas), roheline sibul, küüslauk,” räägib Karjagina. “Salati rikastamiseks on hea kasutada maitsetaimi – nt petersell, till, basiilik ja tüümian. Kindlasti ei tohiks unustada ka hea õli kasutamist – nt rafineerimata oliivõli või seesamiõli.”

Kodumaised marjad metsast ja aiast on head fütotoitainete ja vitamiinide allikad. “Neid saab süüa nii puhtal kujul kui ka näiteks smuuti sees,” soovitab Karjagina.

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga