Täiskarske olla tähendab elada väärikat elu
Suvel saab mul kolm aastat sellest, kui ütlesin alkoholile EI ja see oli üks mu elu parimaid otsuseid. Enne seda olin ma ikka päris alkohoolik, värisevate käte ja tasakaaluhäiretega inimvare, mis nüüd on juba ammune minevik. Miks ma seda taas kirjutan? Näen pidevalt tänaval mehi, kellest paistab viinatõbi selgelt välja. Pakun, et 30-60-aastaste seas on neid tugev kolmandik ja need tunnused on nähtavad just siis, kui nad on järjekordselt kained.
Üks oluline asi lisaks värisevatele kätele on nähtav tasakaalutus — viinaveaga mees liigub ka kainena nii, nagu ei tunnetaks ta tasakaalu, tema liikumises pole kindlust, see keskpunkt, kuhu toetuda, on justkui kadunud või see liigub. Tegelikult on see vähemalt minusugusele endisele viinaninale väga silmatorkav — alkoholismi põdev mees (või naine) on igati tänavapildis ära tuntav, näo, olemise, liikumise ja paljude muude tunnuste järgi. Eriti rängalt mõjub viinaviga kaunite naiste väljanägemisele, seal on laastamistöö lausa karjuv, vanus on enneaegselt kohal. Tasub teada — hoolimata sellest, et minagi omal ajal arvasin, et keegi mu viinaveast aru ei saa, teadsid seda kõik minu ümber.
Ja muide — mulle pole kunagi nii palju öeldud, et ma näen hea välja, kui viimasel paaril aastal. Kohtusin kord oma ekskolleegiga, kellega vestlesime umbes kakskümmend minutit ja selle aja jooksul jõudis ta mulle kolmel korral kerge kadedusmomendiga tunnustust avaldada. Meestele, kes tahaksid õrnema soo hulgas populaarsemad olla, võiks samuti soovitada vägijookidest loobumist — ainus moment, mil hundijalavett pruukiv mees naistele ehk meeldib, on see kerge joobe hetk, mil tagasihoidlik inimene muutub vaimukaks ja jutukaks, mis aga ruttu möödub, sest enamik meist ei oska piiri pidada. Kõik teised momendid on pigem vastikud. Taas enda kogemus — mulle pole daamid kunagi nii palju tunnustust avaldanud, kui saades teada, et ma suutsin alkost üle olla.
Inimesed, mõelge pisut sellele, mida alkohol teie elule annab ja mida ta võtab! Julgen öelda, et ma pole kainena pidusid kõrvalt jälgides näinud ainsatki, kus sõbrad ja kallimad joobnuna omavahel tülli ei läheks, kus poleks mõttetuid vaidlusi ja vääritut käitumist. “Õige” nädalavahetuse pidu lõpeb mitmepäevase pohmelli ja õõnsa tundega sees ning hirmuga esmaspäeva hommikul roolis minnes — järsku kuskil kõik puhuvad ja mul on jääknähud! Reedeõhtusest kaunist ühise õhtu veetmisest saab alkoholi seltsis peaaegu alati miski, mida uue nädala algul meenutada ei taha.
Peatun veidi ka teise pahe, suitsetamise juures. Üks mu hea sõber on ahelsuitsetaja ja tuleb ette hetki, mil tal pole mingil põhjusel piisavalt suitsu. Me võime olla koos looduses, teha tööd, lihtsalt oleskleda ja tema mõtted on kogu aeg selle juures, kust suitsu saada. Naudime mingit vaadet ja tema ütleb järsku: “Ei, ma teen veel ühe suitsu!” Arutleme igapäevaelu üle ja tema ütleb vahele: “Ei tea, kas naabrimehel suitsu on?” Inimese mõtted on kogu aeg oma pahe juures, kuigi reaalne elu tema ümber pakub palju ilusamat. See on sõltuvus sõna kõige otsesemas mõttes.
Minu jaoks tähendab karskus selget pead, eluprobleemidele sujuvate lahenduste leidmist, eneseväärikust, korras tervist, normaalset läbikäimist inimestega mu ümber, põnevat elu — olen oma valikute üle uhke ja õnnelik, et elan just nii, nagu elan.
Jüri Kukk, kolumnist
