ARVAMUS I Annika Veimer: tervisekahju hüüab tulles!
Hiljuti avaldatud Eesti Konjunktuuriinstituudi uuring tõestas tõsiasja, mida viimase kümne aasta jooksul sadades uuringutes on leitud – alkoholi suhteline odavnemine toob kaasa tarbimise ja kahjude suurenemise. Selle eest hoiatasid tervisevaldkonna eksperdid ka 2019. aastal, kui alkoholiaktsiisi langetamist plaaniti. Tegemist on valusa ja korduma kippuva õppetunniga – kauaoodatud läbimurret alkoholikahjude vähenemises meie ühiskonnas pole toimunud.
Eesti kaugeneb eesmärgist saada tervemaks ja turvalisemaks riigiks, sest alkoholitarbimine kasvab
Alkoholi tarbimine ühe täiskasvanud elaniku kohta kasvab juba teist aastat järjest. 2020. aastal oli absoluutse alkoholi tarvitamine ühe täiskasvanud elaniku kohta 10,5 liitrit ning võrreldes 2019. aastaga see näitaja kasvas. Sellega koos kasvasid viimase kümne aasta kõrgeimale tasemele surmad, mis tingitud otseselt alkoholist põhjustatud haigustest ning suurenes joobes isikute surmaga lõppenud õnnetuste osakaal. 2020. aastal suri otseselt alkoholi liigtarvitamisest tingitud haigustesse 615 inimest, üle saja rohkem, kui aasta varem. Neist 410 olid 45-64- aastased tööealised; noorim mees aga vaid 29- ja naine 31-aastane, mõlema surma põhjuseks juhuslik mürgistus alkoholi toimel. Surmad on vaid üks näitaja, lisaks kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud kahjud laiemalt – lõhutud perede tõttu muutub laste toimetulek, kasvab lähisuhtevägivald ning tõusevad tervishoiukulutused.
Ehk kõnetab statistika enam, kui tuua võrdluseks kõrvale, et liiklusõnnetustes hukkus möödunud aastal 60 inimest ning kahe aastaga on alkoholi tarvitamise tagajärjel surnud pea sama palju inimesi, kui koroonaepideemia ajal COVID-19 tõttu.
Riigis ei saa esile kutsuda muutust alkoholi tarbimise vähendamiseks, kui keskkond soosib alkoholi tarvitamist
Alkoholiga seotud kollektiivsete ja individuaalsete normide muutmine on aeglane protsess, mis vajab kannatlikku ja järjepidevat nügimist.
Selleks, et sotsiaalne ja kultuuriline alkoholitarbimise muutus saaks üldse tekkida, peab riik looma eeldused ja keskkonna, mis soosib vähema alkoholiga elustiili. Selliseid arenenud riike, kus ohjatakse alkoholitarbimisega seotud probleeme edukalt ainult läbi eneseregulatsioonide või koduse kasvatuse kaudu, kaasajal ei ole.
Riigil on kasutada kolm tööriista
Riigi kasutada on kolm tõhusat tööriista: alkoholi hind, kättesaadavuse piiramine ja reklaami piiramine. Kuigi alkoholipoliitika on tervisepoliitika, tuleb nende tööriistade kasutamiseks teha koostööd erinevaid valdkondi kureerivate ministeeriumite vahel. Ametnike vaheline üksteisemõistmine on alkoholipoliitika nurgakivi, sest ainult tervisesektoris neid probleeme lahendada pole võimalik. Kahjuks rikub poliitiline reljeefsus järjepidevust ja nii räägitaksegi kord alkoholi aktsiisist kui riigile tulutoovast eelarveinstrumendist, siis jälle tervisepoliitilisest meetmest. Alkoholi tarbimisega kaasnevates kahjudest räägitakse ajakirjanduses enim ikka siis, kui mõni ohvriterohkem liiklusõnnetus on aset leidnud. Alkoholi tarvitamise tagajärjel surnute puhul pigem sel teemal aga vaikitakse.
Rahva toetus on oluline
Inimesi peab kõnetama ühtsete sõnumitega, sest rahva toetus on muutuste juhtimisel väga oluline. Juba täna ütlevad uuringutes pooled inimesed, et Eestis tarvitatakse alkoholi liiga palju ning üle 80% leiavad, et terviseprobleemid, peremured ja lähisuhtevägivald on tõsised teemad; alkoholijoobes sõiduki juhtimise üle muretsevad veelgi enamad. 2020. aastal pidas üle 60% küsitletutest vajalikuks riigis alkoholi tarvitamist vähendada. Seega nõudlus alkoholipoliitika järele on reaalselt olemas.
Kuidas edasi?
2014. aastal koostatud alkoholipoliitika on endiselt päevakohane ning paremaid meetmeid ja lähenemisi maailmas välja pakkuda ei ole. Väga paljud riigid Euroopas püüavad alkoholi ja sellega kaasnevate kahjude vähendamiseks leida lahendusi, kuid kuldvitsake puudub. Ainus võimalus on edasi liikuda samade WHO poolt parimateks tunnistatud meetmetega, mis meile tänagi on tuttavad, kuid mida ei ole õnnestunud siiani piisavalt edukalt rakendada. Alkoholi kättesaadavuse osas ei ole näiteks midagi muutunud – 10 minutit kodunt lähima müügipunktini on kõigile pähe kulunud fakt, samuti on alkohol müügil bensiinijaamades.
Oleme pooleteise aasta jooksul kogenud, kui oluline on tervis ja kahjuks on alkoholil meie eludes ja majanduses jätkuvalt liialt keskne koht.
Me oleme COVID-19 tervisekriisist väljumas ning ei saa endale lubada suures vabanemise tuhinas kohe teise tervist lõhkuvasse probleemistikku sisenemist. Tervisekahjud otsesõnu hüüavad tulles ja me ei tohi lasta murettekitaval kasvutrendil kujuneda kriisiks ega kaotada üha enam elusid alkoholitarbimise tõttu. Kui kaalutletult ja targalt tegutseda, on võimalik alkoholitarbimine taas stabiliseerida ja võtta samm-haaval suund turvalisema ja tervema Eesti suunas, kus alkoholist tingitud koormus tervishoiusüsteemile väheneb, mitte ei kasva.
Annika Veimer, Tervise Arengu Instituudi direktor
