KAS VÄLJUN VÕITJANA SELLEST MÄNGUST? Arst-resident Jevgeni Štšaslõvõi kirjutab oma blogis, milline on tema töö eriolukorras
Minu praktika arstina erakorralises meditsiini osakonnas sattus kõige väljakutsuvamale ajale meditsiinis, kus meil tuleb hakkama saada olukorraga, milles me kõik oleme esmakordselt. Hakkan Regionaalhaigla COVID-19 veebilehe blogis kirjutama oma tööst ja mõtetest seoses COVID-19 puhanguga. Ka arstina muretsen antud olukorra pärast. Pean tunnistama, et ärkan igal hommikul hirmuga, et kas ma täna „väljun võitjana sellest mängust“, kas mul on haiguse sümptomid või mitte. Siiani on õnn minuga olnud ning saan rõõmuga jätkata oma lemmiktegevusega, patsientide aitamisega.
Töötan 12–24 tunnistes vahetustes, neli korda nädalas. Korraga on valves neli arsti, üks intensiivravi arst, õed ja abilised ning vahetuse ajal on mul umbes 10–15 patsienti olenevalt päevast. COVID-19 tulekuga on personali töökoormus võrreldes eelnevaga märgatavalt kasvanud nii EMO jälgimissaalis kui ka intensiivravi saalis. Peale COVID-19 patsientide pöördub meie poole ka teiste kaebustega erakorralisi patsiente. Seetõttu peame kõigepealt tegelema erakorraliste probleemide lahendamisega ning teisalt tuvastama kliiniliste sümptomite ja diagnostika abil, kas lisaks erakorralisele murele on patsiendil ka COVID-19 haigus. Eksida ei tohi! Siiski on oht, et tegeledes ühe probleemiga võib teine probleem jääda märkamatuks. Näiteks patsient, kes on saabunud EMO-sse insuldiga, aga tal on ka koroonaviirusele iseloomulikud sümptomid. Nimetatud patsient võib olla nakkusohtlik nii personalile kui patsientidele. Personali vastutus antud patsiendiga tegeledes on mitu korda kasvanud.
Viimasest vahetusest jäi mulle meelde, kuidas ühe valve jooksul jõudsin olla mustas tsoonis, kollases telgis, intensiivisaalis ning kaks korda viisin kardioloogiaosakonda patsiente müokardiinfarktiga.
Jälgin ka muu maailma võitlust COVID-19ga, näiteks Itaalias, Saksamaal ning Hispaanias, kuna nendes riikides elavad mu sugulased ja nende käest saan rohkem infot, mis riikides toimub, kuidas riik reguleerib pandeemiat, mis piirangud on jne. Töö EMO-s on praegu pingeline, kuid väga motiveeriv. Alati tahan teha rohkem kui saan.
Järgmisel korral kirjutan juba täpsemalt oma tööst ja mõtetest, mis tekivad pikkade vahetuste jooksul. Palun hoidke ennast, jälgige kõiki ohutusmeetmeid ja riiklikke soovitusi!
Jevgeni Štšaslõvõi
