KUULA I Aleksei Gaidajenko: maskis ja kaitseriietuses meditsiinipersonal saab haigetele naeratada vaid silmadega

Antud olukord on kindlasti väljakutse kogu tervishoiusüsteemile, sealhulgas õenduspersonalile, kes on tihti esiliinil. Me oleme nende päevade jooksul viinud läbi ettevalmistused nii erakorralise meditsiini osakonnas kui intensiivravi keskuses. Oleme moodustanud spetsiaalsed COVID-19 patsientidele mõeldud osakonnad ja käivitanud neist juba osad. Kõik muudatused on läbi mõeldud patsientidele hea ja kaasaegse abi pakkumise seisukohast. Kindlasti on oluline moment ka personalikaitse, sest just tänu nendele inimestele saame minna edasi ja päästa elusid. Kõik õed, arstid ja hooldajad peavad käituma kõrge enesekontrolliga ja enesesäästlikult, et mitte nakatuda.

Kui palju muretseb meditsiinipersonal oma tervise pärast? Te olete kasutanud kaitsevahendeid ja võtnud kõik võimalikud abinõud kasutusele, kuid pidev nakatunutega kokku puutumine on siiski kõrge risk.

Ma olen täiesti nõus, et tegu on eriolukorraga ka meile. Säärase situatsiooniga puutume kokku esimest korda. Et end kaitsta, oleme ümber profüleerinud kõik osakonnad ja hoidnud silma peal isikukaitsevahenditel, et kaitsta nii patsienti kui töötajat. Siiski teadmine, et õed ja arstid peavad töötama osakonnas, kus on õhus kõrge kontsentratsiooniga viirusnakkus, on hirmutav ka meile. Tegu on uue haigusega, mille mõju organismile pole veel täpselt teada.

Me anname endast parima, kontrollime enda käitumist ja oleme hoolsad, kuid see kõik on vaimselt ning füüsiliselt väsitav kogu personalile. Eksimisruumi on vähe ja tuleb olla ettevaatlik, et enda tervist mitte ohtu seada. See omakorda mõjub psüühikale ja kindlasti on inimlikult mõistetav kui tekivad äraütlemisreaktsioonid, hirmud. Me anname endast parima, et neid hirme vähendada ja teistele eeskujuks olla. Regionaalhaiglas oleme korraldanud juba praktiliselt esimesest päevast võimaluse kasutada meie haigla psühholoogide ja palliatiivraviteenistuse töötajat selleks, et saada oma töötajatele psühholoogilist tuge ja toetust. Praegu ei ole veel tegu levinud probleemiga, kuid ma kordan siiski oma töötajatele, et te oskaksite märgata kolleegides muutuseid. Vahel ei oska inimene mõista, et vajab abi.

Ka patsientidele on olukord uudne ja hirmu tekitav. Kas praegused patsiendid erinevad tavalistest intensiivravipatsientidest?

Rääkides intensiivravipatsientidest, siis meil on pikaaegne kogemus kopsupõletiku ja teiste kopsuhaiguste patsientide ravi ning hooldusega. Enamus neist vajavad kopsude kunstlikku ventilatsiooni, nad on niinimetatud ravi mõju all ning magavad. See on intensiivravi valdkonnas ju tavaline igapäevane tegevus. Kindlasti on siiski väljakutse nii patsientidele ja töötajatele just tavaosakond, kus üldiselt on patsiendid stabiilses seisundis, kontaktsed ja adekvaatsed. Põhihaigus nõuab nüüdki nende statsionaarset ravi, kuid lisandunud on COVID-19 positiivne proov. Olles rääkinud tüdrukutega, arutasime just seda nüanssi, et kuna personal viibib osakonnas täisvarustuses ehk isikukaitsevahendites, siis on kadunud võimalus patsienti julgustada naeratuse ja teise positiivse näomiimikaga. Patsient näeb ainult silmi ja see võib mõjuda ka hirmutavalt. Me kindlasti lohutame ja toetame ning oleme kutsunud palliatiivravi meeskonna psühholoogid selleks, et toetada neid vaimselt. Me õpime iga päev selle olukorraga toime tulema ja leiame uusi võimalusi suhtlemises ning toeks olemises.

COVID-19 patsiente ja üldse patsiente ei tohi ka külastada. Kuidas sellise positiivse toe ära langemine haigeid mõjutab?

Me oleme ka sellega tegelenud, ja lisaks otsustasime, et isoleeritud osakondades ei võeta vastu patsientide isiklikke asju, vaid jäetakse ainult eluks vajalikud asjad – prillid, hambaproteesid, kõrvakuulmisaparaat ja telefon. Viimase otsustasime jätta, et patsient saaks soovi korral lähedastega kontaktis olla ning leida aseainet külastustele. Nii saame ka patsiente rahustada.

Kas sülearvutid on patsientidele lubatud?

Momendil otsustasime, et suuremad elektroonilised esemed ei ole isoleeritud osakonda lubatud. Sellega soovime vältida pisikute sattumist osakonnast välja. Telefonid peavad samuti olema minigripi kilekotis, et tagada nende maksimaalne puhtus.

Isikukaitsevahenditest on palju juttu ja neist on puudus nii Eestis kui mujal maailmas. Kuidas on teil hetkel haiglas olukord?

Arvestades nii maailma kui Eesti olukorda, pean tunnistama, et ei ole rahul. Praegu küll on olemas vajalik arv erinevaid kaitsevahendeid – kitlid, kindad, maskid – aga ei tohi unustada, et me kasutame neid iga päev. Varud pidevalt kahanevad ja selleks, et tunda end rahulikult, peame olema kindlad, et uued vahendid tulevad asemele. Viimase nädala jooksul on vaid üksikud lisad lattu jõudnud, ehkki suured tellimused on üleval. Kahjuks nad ei ole tähtajaliselt täidetud. Pikendasime tähtaega ja loodame, et kaup jõuab kohale, kuid probleem on hetkel kindlasti aktuaalne. Praegu võin öelda, et kahe nädala jagu on meil käes, kuid rahul oleme siis kui omame kindlat varu.

Enne ütlesite, et haigla personali, eriti eesliini personali tuleb väga hoida. Ent praegu on paljudel teiste valdkondade inimestel töö kadunud. Kas suhteliselt lühikese aja jooksul oleks võimalik õpetada kedagi kas õenduse või hooldaja lihtsamaid töid tegema, et abikäsi juurde saada?

Kahtlemata on hetkel olukord, kus peame kiiresti kohanema erinevate võimalustega. Arvestades seda, et meil on praegu tarvis katta uued osakonnad, vajame inimesi ka mujale. Regionaalhaigla on piirkondlik haigla ning me peame täitma ka muud ülesanded. Tavahaigused ei ole ju kuhugi kadunud ja meil on teised osakonnad jätkuvalt töös.

Kindlasti taolises pingelises olukorras me mõtleme, kuidas leida ressursse nende töötajate seas, kes võiksid ka koolitada vabatahtlikke positsioonidele, kus nad meile abiks oleksid. Üks võimalus, millele loodame kõrgenenud vajaduse korral, on Tervishoidu Kõrgkooli üliõpilased. Suurem osa neist on juba läbinud haigla praktika ja omavad ettekujutust haigla elust. Ent vabatahtlikega kaasnevad ka teised kohustused, me peame tagama nende turvalisuse ja mitmed väikesed nüansid hoiavad meid tagasi nende abi kasutamast. Arvestades siiski Eesti tervishoiusüsteemis suurenevat probleemi, on meil plaanis alustada nn vabatahtlike värbamist. Just toimus ka koosolek, mis vastava teemaga tegeles.

Milliseid töid saaksid erihariduse ja haiglakogemuseta inimesed selles olukorras teha? Võib ju olla ka nii, et suur soov aidata tekitab hoopis kahju ja segab professionaalide tööd?

Sellega olen täiesti nõus ning siin peame täpselt kaaluma kasutegurit. Haigla keskkond avaldab tihti tavainimestele erinevat mõju – kes võtab olukorda rahulikult, kes reageerib väga emotsionaalselt. Meil ei ole aega tegeleda rahustamise ja vabatahtlike aitamisega, vaid ootaksime hoopis nendelt abi. Inimesed ise peavad kaaluma, kas nad sobivad haiglasse. Igas osakonnas oma spetsiifilised nõuded, näiteks tervisetõendid. Eks kõik sõltub sellest, millises olukorras me oleme. Kui olukord viib tõelise kriisini, mis katkestab meie toimetuleku, siis oleme sunnitud võtma kasutusele kõik abinõud. Praegusel hetkel proovime edasi minna nii, et säilib pakutava tervishoiu kõrge kvaliteet.

Omalt poolt saame neile pakkuda tööd laos, kus on tarvis tellimusi komplekteerida, tööd köögis. Saab patsiente transportida ühest punktist teise, viia ravimeid osakondadesse. See kõik vajab nende ettevalmistust ja haigla eluga kohanemist.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kuulutanud käesoleva aasta õdede ja ämmaemandate aastaks. Mida see teie jaoks tähendab?

Mul oli väga hea meel, et WHO pööras tähelepanu õdedele ja ämmaemandatele, kuulutades selle välja. Mis siin salata, meil olid suured plaanid ja ettevalmistused aasta tähistamiseks. WHO põhisõnum oli pöörata tähelepanu õdede ettevalmistamisele ja koolitusele. Tänapäeval õdede tase nii kõrge, et paljud arstid usaldavad mõned tööd õdedele. Nad nõustavad, koolitavad patsiente.

Kõik teemad olid väga aktuaalsed kuni veebruarini, kui selgus, et WHO üks ettepanek anda õdedele väljakutse, on täitunud sajaprotsendiliselt. Me oleme saanud suure väljakutse kogu tervishoiuvaldkonnale, sealhulgas õendus- ja hoolduspersonalile. Selle valguses, et Eestis on uuringute põhjal tavaelus puudu umbkaudu 4000 õde, tunneme me seda praegu mitmekordselt. Õdede õlgadele langev intensiivsus on mitmekordne. Kõik haiglad valmistavad hetkel end ette suureks patsientide vastuvõtuks ning Tallinna kontekstis on üks probleem õdede töötamine erinevate tööandjate juures. Siin on võimalus töötada erinevates haiglates ja kui nüüd kõik tahavad õdesid endale, tekib neil dilemma, kelle juurde minna. Meie peame olema ka kindlad, et kui me kutsume õe, siis ta tuleb meie haiglasse. Kõik need nüansid on ka eelnevalt teadvustatud, oleme käinud Õdede Liiduga Riigikogus Sotsiaalkomisjonis ja Sotsiaalministeeriumis ning nüüd on paraku aeg tulla toime nende ressurssidega, mis meile antud on. Ma loodan, et see aasta siiski jätkuvalt toetab meid ja meie muresid.

Valitsus ja eriolukorra juht on pannud inimestele südamele ja andnud soovitusi, kuidas eriolukorra ajal käituda, kuid tundub, et see ei ole kõigile kohale jõudnud. Millist nõu annaksite teie inimestele?

Siinkohal ma olen vägagi nõus meie Terviseameti meditsiinijuhi Arkadi Popoviga, kes asus valitsuse juures töötama. Meetmed, mida on vaja viiruse leviku peatamiseks, peavad olema tunduvalt karmimad. Ma ise proovin väga rangelt jälgida isolatsiooninõudeid, teades, et pean jõudma tööle tervena, et ette valmistada haiglat suureks väljakutseks. Olen aga pettunud, nähes meedias, kuidas inimesed panevad ohtu iseenda ja teiste tervise. Minu isiklik seisukoht on, et tegu on hetkel bioloogilise sõjaga ja vaenlane pole nähtav. See olukord nõuab väga tõsist suhtumist ning riik on võtnud õiged sammud paludes kodanikel rangelt isolatsiooninõudeid järgida. Vähem kontakte, väljas käia ainult tungival vajadusel. Tänapäeval on eriolukord Saaremaal ja lugedes nende ette võetud lahendusi, mõtlen, et neid võiks kogu Eestis rakendada. Inimene ei adu seda, et vaenlane on meie ümber ning paljud võivad olla viiruse kandjad. Mõne immuunsüsteem on nii tugev, et ta saab viirusega ilusti hakkama, teine aga ei suuda end selle eest kaitsta. Soovin ümber lükata arvamust, et riskirühm on vaid üle 70- aastased vanurid. Tänasel päeval on selge, et see viirus mõjub ka noorematele inimestele, eriti meestele. Seetõttu on siin oluline mõista, et ohtlik on ta kõigile. Meie käitumine peab olema nii kontrolli all, et me ei nakataks teisi inimesi.

Mida te soovitaksite oma kolleegidele ja õdedele, kuidas nemad saaksid end hoida ja kuidas käituda haigestumise korral?

Arvestades tänast olukorda, peab iga tervishoiutöötaja enne tööle tulemist endalt küsima, kas tal on tervis korras, et tulla tööle ja aidata haiget. Olukorras, kus meie tuleme haigena tööle, oleme ohtlikud nii endale kui kolleegidele. Lihtsad küsimused, kas on palavik, kas kurk valutab, kas on tekkinud köha või on kadunud maitseaisting. Kui ühelegi küsimusele on vastus jah, siis tuleb võtta ühendust perearsti ja meie infektsioonikontrolliga, et täpsustada, kas saab tulla tööle või mitte. Kindlasti, kui on sümptomid, siis tuleb kõigepealt koju jääda.

Soovin ka siinkohal tänada mitte ainult eesliini õdesid ja hooldajaid, vaid ka neid, kes tänapäeval teenindavad kõiki patsiente, kes vajavad tervishoiu teenust ja abi. Ka tavaosakonna õed ja hooldajad peavad olema väga tähelepanelikud, sest viirusetest ei ole 100% tundlik. On oht, et mõni positiivne patsient võib sattuda ka osakonda. Tuleb tähelepanelikult jälgida kõiki teenindatavaid patsiente ja nende sümptomeid ning vajadusel tegutseda vastavalt juhendile.

Lõpetuseks tänan veelkord kõiki arste, õdesid, hooldajaid ja teisi tervishoiu töötajaid. Me tuleme auga siit situatsioonist välja ja õpime väga palju juurde.