OLE TEADLIK I Haiglate eetikakomiteed sõnastasid soovitused kriisi võimendumise korral
Sel nädalavahetusel jõuavad haiglatele üle Eesti kliinilise eetika alased tegevuspõhimõtted, mis annavad haiglatele ja nende personalile juhised, kuidas jaotada piiratud tervishoiuressursse, kui COVID-19 pandeemia peaks laienema.
Tegevuspõhimõtete üks autor, Põhja-Eesti Regionaalhaigla eetikanõukogu liige dr Kristo Eriksoni sõnul on sarnaste soovituste koostamine COVID-19 pandeemia olukorras tavapärane praktika üle maailma, näiteks on kiirabi ja intensiivravi ressursside jaotamise põhimõtted juba kaardistanud Austria, Belgia, Itaalia, Saksamaa, Suurbritannia ja Šveits. “Selline ettevaatav käitumine on kriisiolukorras loogiline samm, et olla valmis stsenaariumiteks, mis loodetavasti kunagi Eestis ei rakendu ja mille vältimiseks saab oma panuse anda iga Eesti inimene, kui ta püsib kodus, järgib eriolukorra reegleid ja hoolitseb selle eest, et koroonaviirus ei leviks,” lausus Erikson. “Meie ühine vastutus on seista selle eest, et mõnes Eesti haiglas ei tekiks ressursside nappust ja arstid ei peaks hakkama langetama eetiliselt raskeid valikuid ja otsuseid. Omalt poolt saan kinnitada, arstidena teeme me ka kõige kriitilisemas olukorras kindlasti kõik selle nimel, et päästa iga inimese elu.”
“Nii nagu kogu maailmas, võib ka Eestis COVID-19 pandeemia laienemine tuua juba lähiajal kaasa olukorra, kus kõigile haigestunutele ei jätku vajadustele vastavat ravi. Haigestumiste ja karantiini tõttu on oluliselt häiritud arstide, õdede ja muu haiglapersonali normaalne töötamine ning tarneraskuste tõttu isikukaitsevahendite, ravimite ja muude meditsiinitarvikute kättesaadavus. Kuigi nii riigi kui haiglate tasandil tehakse suuri jõupingutusi, et nimetatud ressursse suurendada ja elanikkonnale kehtestatud liikumispiirangute kaudu COVID-19 levikut pidurdada, võib haiglavoodite, intensiivravi kohtade, hingamisaparaatide, individuaalsete kaitsevahendite ja personali puuduse tõttu tekkida olukord, kus haiglaravi (sh intensiivravi) vajab rohkem inimesi kui haiglad suudavad pakkuda. Selleks, et tervishoiutöötajad ja haiglad oleks paremini ette valmistatud raskete otsuste tegemiseks ning patsiendid, nende omaksed ja ühiskond tervikuna neid otsuseid mõistaksid, on vaja sõnastada piiratud ressursside jaotamise eetilised alused,” seisab viimase nädala jooksul sõnastatud tegevuspõhimõtete sissejuhatuses.
Dokumendi autorid on Põhja-Eesti Regionaalhaigla eetikanõukogu, Tartu Ülikooli Kliinikumi eetikakomitee ja Tartu Ülikooli eetikakeskus, keda toetasid ja nõustasid veel mitmed eetika- ja õiguseksperdid. Põhimõtted kooskõlastati koroonakriisi tõttu loodud põhja ja lõuna meditsiinistaapides ning juba täna saadetakse need tutvumiseks haiglatele üle Eesti.
Heade uudiste portaal avaldab Eesti kliinilise eetika alased tegevuspõhimõtted muutmata kujul.
TEGEVUSPÕHIMÕTTED:
PATSIENTIDE VÕRDNE KOHTLEMINE
1. Haiglaravi vajavate patsientide hulga plahvatuslikul suurenemisel ja ressursside äärmise nappuse korral lähtutakse tervishoiuressursside jaotamisel eelkõige sellest, et ära hoida kõige suurema kahju tekkimine. Seeläbi tagatakse suurim hüve suurimale hulgale inimestele ühiskonna tasandil tervikuna.
2. Meditsiinisüsteem käsitleb kõiki patsiente võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on COVID-19 või muu ägeda haigestumisega.
3. Varasem ravile saabumine ei anna ühelegi patsiendile eelist hilisemate tulijate ees.INTENSIIVRAVI PUUDUTAVAD OTSUSED RESSURSSIDE ÄÄRMUSLIKU NAPPUSE KORRAL
4. Intensiivravi ressursside jaotamisel ja raviotsuste tegemisel lähtutakse eelkõige ravi tulemuslikkuse prognoosist ja tulevase elukvaliteedi prognoosist, võttes arvesse patsiendi aktuaalset kliinilist seisundit, kaasuvaid haigusi, tema üldist tervislikku seisundit, muid prognostiliselt relevantseid näitajaid ning patsiendi tahet.
5. Intensiivravi otsused on dünaamilised, neid võib ajas ümber hinnata (vt p. 4), võttes arvesse patsientide arvu ja seisundit, haigla mehitatust personaliga ja varustatust meditsiinitarvikute, -seadmete ja ravimitega.
6. Kokkuvõtteks: Kui COVID-19 pandeemia laienedes ei jagu enam ressursse kõikidele patsientidele, hinnatakse intensiivravi alustamist ja jätkamist (vt p 4) iga uue patsiendi saabumisel uuesti (vt p 5), tagades uute ja juba ravil olevate patsientide ning COVID-19 ja teiste haigestumistega
patsientide võrdse kohtlemise (vt p 2 ja 3). Kõik otsused tehakse konsiliaarselt; argumenteeritakse, dokumenteeritakse ja kommunikeeritakse lähedastele.
7. Aktiivravi katkestamisel tehakse kõik võimalik, et vähendada patsiendi kannatusi ja tagada tema inimlik ning hooliv kohtlemine.PATSIENDID JA NENDE LÄHEDASED
8. Tervishoiutöötajad teevad kõik võimaliku, et selgitada välja patsiendi tahe (praegune, varem avaldatud või eeldatav tahe) ning seda järgida ning patsiendiga (või patsiendi otsustusvõimetuse
korral tema lähedastega) läbi rääkida tema raviplaan. Patsiendilt tuleks võimalusel ennetavalt uurida tema tahet ja eelistusi ning läbi rääkida, mida teha, kui olukord peaks kriitiliseks muutuma.
9. Patsiendi lähedaste informeerimine on eriti vajalik siis, kui aktiivravi otsustatakse katkestada ja paika pannakse palliatiivse ravi plaan või kui tehakse elu lõpuga seotud toiminguid. Raviasutuste töötajad mõistavad, et tegemist on raskete otsuste ja halbade uudiste kommunikatsiooniga ning nende kommunikatsiooniviis on mõistev, toetav ja empaatiline.
10. Raviasutused teevad pingutusi, et ka nakkusohust tingitud külastuskeelu ajal ei tunneks patsiendid end mahajäetuina ja saaksid lähedastega kontakti hoida (nt võttes kasutusele erinevaid infotehnoloogilisi lahendusi). Patsientide vaimse heaolu tagamiseks tuleks kaasata psühholooge,
hingehoidjaid ja/või vaimulikke.TERVISHOIUTÖÖTAJATE KAITSE NING KOOSTÖÖ
11. Et kindlustada patsientide ravi, pööratakse kõrgendatud tähelepanu tervishoiutöötajate kaitsele, sest pandeemia vastu võitlemise edukus sõltub nende tervise hoidmisest. Iga töövõimelise tervishoiutöötaja kaotus tähendab kaotust kõigi patsientide ravis.
12. Tervishoiutöötajad ja haiglad üle kogu Eesti toetavad üksteist raskes olukorras ning teevad heatahtlikku koostööd oma teadmiste, kogemuste, praktika ja ressursside jagamisel.
