Jüri Aarma Hemi Sync teraapia katsetusest: oli põnev eksperiment
Tuntud näitleja, laulja, saatejuht ja ajakirjanik Jüri Aarma proovis Taevas ja Maa keskuses järele tunniajase Hemi-Sync muusikalise teraapia ning sellejärgselt vahendas ta nii muljeid kui ka omi vaateid sellistele asjadele. Tema mõtisklused aga väljuvad meditatiivse teraapia raamidest ja siirduvad geeniuste tunnetustesse ning lauludes sisalduvate loitsude ja mantrateni.
Kui avatud te üldse olete uutele asjadele, mis on igapäevaelust natuke väljas?
Enda arust olen ma üsna suuresti avatud, mis ei tähenda muidugi seda, et ma kaasasündinud skeptitsismi kaasa ei võta. Ma suhtun igasugustesse katsetustesse suhteliselt pika meelega ega ole väga õhinapõhine kaasamineja. Aga seda enam tahaks kõiki uusi asju proovida. Ausalt öeldes olengi seda oma pika elu jooksul teinud ja enamasti ei ole seda kahetsenud. See muusika siin hakkas pihta ruumist, kus me viibime, sest muusika ongi ju mingil moel ruumi kujundaja. Kui enne satud ruumi ja siis muusikasse, on see ju omamoodi märk, see soolaväli ja jutumärkides jääkarunahad maas, need annavad ju õhu ja kui muusika pihta hakkab… Nüüd sain teada, et need ei olnud mõeldud läbi dünaamika, läbi valjuhääldajate, vaid otseselt läbi meie isiklikku kõrva minevate kõrvaklappide kaudu kuulamiseks — see on ju ka mingi märk. Reeglina tahaksin ma muusikat kuulata läbi õhu, tavaliselt mingist kvaliteetsest helikastist. Siin oli vastu kõrva kaks täiesti egotsentrilist dünaamikut ehk kõrvaklappi ja see on midagi muud. Väga meeldis!
Ma ei saa siin rääkida nagu teised, pisut rohkem nõiaohtu inimesed, et kus kõik mu tšakrad keerlema hakkasid, kui nad kargasid ja hüppasid… ei, ma ei pannud seda kargamist eriti tähele, aga tekkis teatud letargia. See ei olnud uni, ma olin kogu aeg üleval, isegi silmad mõnikord lahti. Aga letargia ehk siis rahu — mul oli kahju, et see tunniajaline muusika ära lõppes. Samuti oli minu jaoks uudis, et see on laboratoorne muusika, ilmselt on teadlaseonud ja -tädid istunud pikalt kas laudade, muusikariistade või muude riistapuude taga ja keetnud valmis ühe auditiivse nõiarohu. Kohati mulle tundus, andku meie Eestis sündinud geenius Arvo Pärt mulle andeks, et tema kui helilooja kas on seda kuulanud ja selle järgi ka ühtteist valmis sehkendanud, või siis intuitiivselt, mis on tõelähedasem, on ta kirjutanud sinnakanti midagi sellist. Tõsi küll, pisut keerulisemalt, sest Pärdi muusikas on kõvasti sees Pärti ennast, tema elunägemusi, kogemusi ja kannatusi. Siin mingisugust kannatust ja punase joonena läbi minevaid ühe mehe või naise pealesurumisi ma ei tajunud. Tunduski olevat ühine nõiajook. Mul on kahju, et seda ei saa suurde ruumi viia, kutsuda sinna nagu Jeesus Kaarli kiriku altari kohal: “Tulge minu juurde, lapsed, ma tahan teile hingamist anda!”
Paneks selle muusika kuhugi suurde neutraalsesse ruumi, nagu inimesed kontserdil käivad, aga mitte kontserdisse, vaid teraapiasse. Kindlasti on selliseid stuudioid olemas, aga nüüd ma sain aru, et igaühele klapid kätte ja igaühele erinev arusaam vaikuses. Oli põnev eksperiment!
Kas esialgu oli keeruline ennast üks-kaks-kolm välja lülitada või läks see sujuvalt?
Läks üsna sujuvalt. Eks ma olen ühtteist sellist ka varem kuulanud ja katsetanud ja ka samamoodi pikali maas olles. Muusika paneb ju kuulama! Miks on Mozart geniaalne ja miks tema eakaaslane Willibald Gluck oma praegu oma heliteoste kaudu unustusse vajunud, ehkki ta oli tol ajal kõvasti populaarsem ja rikkam kui Mozart? Räägitakse, et geeniuse muusika, ilmselt Pärdi puhul ka, puudutab sfääride harmooniat. Siin tuleks pikalt arvutama hakata, kus on sfäärid, kas Veenus teeb ümber Päikese tiirutades häält —geenius arvab, et teeb, meie, kes me seda ei kuule, arvame, et ei tee, skeptikud ütlevad üldse, et ole vait, mis sa siin üldse ennast targemaks teed! See helilooja, kellele on intuitiivselt tagatud sfääride harmoonia, planeetide poolt tekitatud akordid, see jääb alles, ja teised, kes tegid näiliselt samasugust muusikat, ei jää. Beethoven jäi alles, Haydn jäi alles, kuigi ta oli oluliselt kerglasem kui Mozart, hoolimata sellest, et ta oli Mozarti õpetaja. Gluck ei jäänud alles. Vivaldi puhul jäid oluliselt alles “Aaastaajad”. Ta on kirjutanud 40-50 ooperit, aga neid üldse ei mängita. No ei saanud vana pihta, kogu aeg ei peagi saama. See on väga isetegevuslik teooria, aga nii on mulle räägitud ja ma olen võimeline seda uskuma ja kadestama geeniusi, kes kuulevad sfääride harmooniat. Me oleme neile tänulikud, et nad selle harmoonia helikeeles meieni on toonud.
Muusikas peab olema loits, mantra, ja sellega on ka liiale mindud ja mõnikord ka mitte seda kätte saadud. Üks joomalauluks tituleeritud lugu, mida lätlased peavad enda omaks ja eestlased omaks, on “Puhu, tuul ja tõuka paati”, antagu mulle nii maistele radadele minek andeks, selles on kummalised kvardid ja kvindid sees, ja kui seda laulda õigesti, ja mitte sõnadele tähelepanu pöörata, siis neis viina- ja kosjajanulistes sõnades on ka sõnum sees. Aga asi pole sõnumis, asi on viisis, ja seal on minu arust loits või mantra sees. See on taas sügavalt individuaalne, aga mantra leiab seest ka eesti rahvalaulust “Kui mina alles noor veel olin”. Ta on karge, ta on kvardi ja kvinti hüpetega, ta ei ole üldse saksa Liedertafel, ta on varasem ja karskem. Ärgu setud solvugu, leelodes peaks olema ka ju loits sees, aga mida aeg edasi, seda vähem osatakse neid laulda. Sellega on ka Tormis nõus, kes on suur loitsude kirjutaja. Minnakse lihtsalt lavale, sõlg kaela ja rätik pähe ja tehakse seda kuulsat setu tertsi, mida klaveril järgi mängida ei saa. Ma ei saa sellest loitsust aru ja ma ei taha setu leelot niisama tavalisel tsäsnapeol kuulatagi, sest ta on minu jaoks õhuke, aga peaks olema sügav. Tagasi tulles muusika juurde, elagu jätkuv harmoonia, sfääride harmoonia otsimine, mantrate ja loitsude ja sõnumite otsimine. Suurepärane näide, et ikka sõnum jõuab ilma sõnadeta sinuni. Igati positiivne kogemus.
Rohkem infot Hemi-Sync seansside kohta Taevas ja Maa keskuse Kristallitemplis leiab SIIT!
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
