Millal tuleks traumaga pöörduda arsti poole?
Ilusad ilmad ja tervisespordi võistluste hooaeg tähendab ühtlasi ka rohkem sporditraumasid. Apteeker annab nõu, kuidas levinumate traumade puhul käituda, mille järgi tunda ära tõsine vigastus ja millal kindlasti peaks arsti poole pöörduma.
Ülemiste Tervisemaja Benu apteegi farmatseut Triin Hirvlaane sõnul on koroonaviiruse aeg värskes õhus liikumisele hoogu juurde andnud ning harrastussportlasi on juurde tulnud. “Matka jooksu- ja rattarajad on saanud väga populaarseks, aga koos sellega on kasvanud ka traumade hulk, sest tihedamas sagimises on õnnetused lihtsamad juhtuma,” räägib Hirvlaan ja kutsub õnnetuste vältimiseks terviseradadel liikujaid üksteisega rohkem arvestama.
Tõsisemad tervisespordi traumad saadakse enamasti kukkumistega. “Kukkumise tagajärjeks võivad olla väiksemad vigastused alustades naha marrastustest ja haavadest kuni tõsisemate liigeste nihestuste, luu põrutuste ning halvemal juhul luumurdude ja peapõrutuseni välja,” loetleb Hirvlaan ning lisab, et päikseline suvi on kaasa toonud ka tõsisemad päikesepõletused.Apteekri kõige esmane ja lihtsam soovitus tervisesportlastele on tunda oma keha ning tegeleda spordiga mõõdukalt ehk mitte üle pingutada. “Kukkumiste vältimiseks võiks jooksu- või jalgrattarada esimesel korral läbides olla ettevaatlikum ehk tutvuda esmalt raja iseärasustega. Jalgratta või muu vahendiga sõites tuleks kindlasti kanda kiivrit ning vajadusel ka küünarnuki ja põlvekaitsmeid,” rõhutab Hirvlaan kaitsevarustuse olulisust.
Kiire kodune esmaabi
Kergemate vigastuste puhul aitab apteekri sõnul kiire kodune esmaabi. “Kui kukkumise tagajärjel on tekkinud marrastus tuleks haav esmalt puhastada, näiteks spetsiaalse haava desinfitseerimisvahendiga või puhta voolava veega. “Pärast puhastamist võiks marraskil nahale asetada plaaster või siduda haava koht sidemega,” õpetab Hirvlaan ning lisab, et plaastreid on tänapäeval väga erinevat tüüpi ning sõltuvalt marrastuse või haava sügavusest, laiusest ja asupaigast tasuks konkreetsele vigastusele sobiva plaastri valimisel apteekrilt nõu küsida.
Sageli tekib trauma kohale ka turse. “Et turset ja valulikkust vähendada, võiks sellele kohale võimalikult kiiresti asetada midagi külma, näiteks külmakoti. Kui seda pole, siis külmutatud juurviljad, jääd või muud käepärast,” soovitab Hirvlaan ja rõhutab, et jäise eseme ja naha vahele tuleks kindlasti asetada kangas, et vältida nahal külmakahjustust. “Vigastatud piirkonnal võib külma peal hoida korraga 20 minutit järjest, siis tuleks teha paus ning 3-4 tunni pärast tegevust korrata. Külmkompressi võib teha kuni 48 tunni jooksul,” õpetab apteeker traumajärgset turset alandama.
Päikesepõletuste vältimiseks soovitab apteeker kasutada päikesekaitsekreemi ning katta pea mütsi või rätiga. “Kui päikesepõletus on tekkinud, saab abi spetsiaalsetest jahutavatest geelidest, mis leevendavad valu, desinfitseerivad ja niisutavad nahka. Samuti võib päikesepõletust aidata leevendada aaloed sisaldav geel,” räägib Hirvlaan ja juhib tähelepanu, et hapukoor päikesepõletust ei leevenda, vaid võib päikesepõletuse hoopiski hullemaks teha.
Millal tuleks traumaga pöörduda arsti poole?
Farmatseut paneb südamele, et kindlasti tuleks arsti poole pöörduda või kutsuda kiirabi siis, kui pärast traumat kaotab inimene teadvuse. “Isegi siis, kui teadvus kaob ainult hetkeks, võib see tähendada, et inimene on saanud peapõrutuse,” põhjendab Hirvlaan ja lisab, et peapõrutusele viitavad pärast kukkumist tekkiv iiveldus, loidus, segasusseisusund, tasakaaluhäired, muutused nägemises, muutused kõnes ja keskendumisraskused.
Väikelapsed vajavad farmatseudi sõnul rohkem tähelepanu. “Kui kukub väikelaps, kes ei oska ennast veel hästi väljendada, siis tuleks vanemal last kindlasti veel mitu tundi pärast kukkumist jälgida ning peapõrutuse tunnuste ilmnemisel kutsuda kiirabi,” selgitas Hirvlaan.
Apteeker rõhutab, et lisaks peapõrutuse ohule on oluline minna arsti juurde siis, kui trauma tõttu ei saa inimene ennast liigutada või liigutamine tekitab valu. Ka siis, kui kukkumisel tekkinud haavast tuleb rohkelt verd või on näha, et haav on sügav ja pikk, sest selline haav vajab enamasti õmblemist.
