NÕUANDED! Leia haavahooldusele õige lahendus

Selleks, et haavad paraneksid võimalikult kiiresti ja valutult, tasub leida apteegist üles haava vajadustega kohanduvad tooted. Need aitavad omalt poolt kaasa valutumale paranemisprotsessile, lõppkokkuvõttes väiksem on ka kulu.

SA PERH haavaõde Helena Tern kinnitab Benu Apteegi ajakirjas “Ilu ja Tervis, et haavade tekkepõhjuseid ja haavatüüpe on väga mitmeid. „Kui haava on tekitanud väline tegur – erinevad traumad, kirurgilised sekkumised –, on tegemist akuutse haavaga. Kui aga haav on tekkinud justkui iseenesest, tuleks  põhjalikult uurida ka patsiendi üldist tervislikku seisundit,“ tõdeb ta.

Õige haavahooldus saab alguse diagnoosist

Akuutsed haavad paranevad haavaõe sõnul adekvaatse haavahooldusega üldjuhul kiiresti: paari-kolme nädalaga. Kroonilised haavandid seevastu paranevad väga pikka aega või kipuvad pärast paranemist taastekkima.

Akuutsed haavad paranevad üldjuhul kiirest: paar-kolme nädalaga.

„Kui on õnnestunud välja selgitada, mis patsiendil haava põhjustas ehk meil on olemas haava diagnoos, tuleb sellest ka patsienti teavitada. Minu töös ei ole harvad juhused, kui esmakordsel vastuvõtul teatab kroonilise haavandiga patsient, kellele on eelnevalt tehtud kõik vajalikud uuringud ja antud soovitused, et tal puudub igasugune sellekohane informatsioon. Kui traumaatilise tekkega haavale piisab paranemiseks korraliku haavahoolduse teostamisest, jääb kroonilise haavandi raviks sellest väheks. Siis tuleb tegeleda ka põhjusega, mis on viinud haavandi tekkimisele ning on ühtlasi haava paranemist takistav. Sagedaim kroonilise säärehaavandi põhjustaja on venoosne puudulikkus, mis vajab kindlasti ka järjepidevat ja eluaegset kompressioonravi. Lisaks diabeedi tüsistusena tekkinud jalahaavand, mis võib tekkida ka väikesest traumast puuoksaga kriimustamisest või putukahammustusest ja kuidagi paraneda ei taha – käsikäes haavahooldusega tuleks sel juhul tegeleda põhihaiguse raviga,“ selgitab haavaõde.

Leia just endale sobivad tooted

Mis on aga haavahoolduse juures kõige olulisem, kas ja kuidas on patsiendil endal võimalik haava paranemist omalt poolt kiirendada? „Teatavasti koosneb haava paranemine kolmest faasist: põletikufaas, granulatsioonifaas ja küpsemisfaas. Põletikufaasi eesmärk on haava puhastumine, granulatsioonifaasis toimub puuduva koe asendamine ning küpsemisfaasis tugevneb moodustunud armkude. Oluline on osata haava välimust hinnata ja tunda ära, millises faasis haav parasjagu on,“ selgitab Tern.

Haava paranemine koosneb kolmest faasist: põletikufaas, granulatsioonifaas ja küpsemisfaas.

Haavahoolduse põhiülesanded on haavaõe sõnul haava puhastamine, piisava niiskuse tagamine ja haava kaitsmine. „Haava lokaalne hooldus algab haava puhastamisest. Haava võib julgelt pesta leige voolava vee all. Seejärel tuleb haava töödelda antiseptilise lahusega, sügav haav vajab ka loputamist. Haavadel, mille servad on irvakil, haav on „lahti“ ja valulikel haavadel kasutatakse veebaasilisi antiseptikume, kuid tähele tasub panna, et alkoholipõhist antiseptikumi võib kasutada vaid haavadel, mille servad on omavahel tihedalt kokku liibunud,“ selgitab Tern.

Haavahoolduse põhiülesanded on haava puhastamine, piisava niiskuse tagamine ja haava kaitsmine

Seejärel tuleks asetada haavale sobiv haavaside. Sidemete valik on kaubanduses suur, leida tuleks side, mis sobib konkreetsele haavale. „Oluline on valida toode, mis tunduks haaval mugav ega kleepuks selle külge. Sellised on näiteks hüdrogeel, vaseliin- või silikoonkattega haavavõrk, hüdrokolloidplaaster, geel- või silikoonkihiga vahtside. Haavageel toimib haava niisutavalt, puhastavalt ja valu vähendavalt, säilitab haava niiskuse ja takistab sideme kleepumise haava külge. Hüdrokolloidplaaster takistab haava kuivamist ning puhastab haava. Vahtside on haaval mugav, pehme ja imab haavaeritist,“ selgitab haavaõde.

Sidemete valik on kaubanduses suur, leida tuleks side, mis sobib konkreetsele haavale.

Lisaks sõltub Terni sõnul see, kui sageli haavasidet vahetada, eelkõige haava seisundist. Haavaeritise ja veritsuse puhul tuleb alguses sidemevahetust teha kord päevas, edaspidi vastavalt vajadusele. Tähele tasub panna, et osa sidemeid võib haaval olla kuni nädal, teisi tuleb aga vahetada sagedamini. Täpsustus on kirjas haavahooldusvahendi infolehel.

Haavaeritise ja veritsuse puhul tuleb alguses sidemevahetust teha kord päevas, edaspidi vastavalt vajadusele.

Milliseid vigu aga haavahoolduses kas teadmatusest või oskamatusest tehakse? 

„Tihtipeale arvatakse ekslikult, et haava on kõige parem hoida lahtiselt, nii et see saaks hingata. Tegelikkuses ei ole see soovitatav, kuna põhjustab haavapinna kuivamist,“ toob haavaõde näite ja lisab, et haaval olev kuiv koorik pigem aeglustab haava paranemist ja võib tekitada selles valu ja põletikku. Sel juhul võib haav veelgi süveneda, sellele võib moodustuda must või kollane katt, mis on raskesti eemaldatav. Kaetud ja niisutatud haaval irdub koorik ja katt kergemini ning haavapinna loomupärase niiskuse säilitamine soodustab haava paranemist.

Tihtipeale arvatakse ekslikult, et haava on kõige parem hoida lahtiselt, nii et see saaks hingata. Tegelikkuses ei ole see soovitatav, kuna põhjustab haavapinna kuivamist.

Teine viga, mida tehakse – haavade raviks kasutatakse tihti mittetõenduspõhiseid vahendeid – näiteks teelehte ja kapsalehte. „Nendega on aga oht haava saastata. Ebapiisava antiseptilise toimega ja kudedele isegi toksilised võivad olla mõned varasemal ajal kasutatud  antiseptikumid, näiteks vesinik ja briljantroheline. Tänapäeva vahendid on seevastu tõestatud toimega – polüvidoonjodiidi, polüheksaniidi ja oktenidiini sisaldavad preparaadid,“ lisab Tern. Küsimuste korral soovitab ta alati pöörduda haavahoolduse spetsialistide või apteekrite poole.

Teine viga, mida tehakse – haavade raviks kasutatakse tihti mittetõenduspõhiseid vahendeid – näiteks teelehte ja kapsalehte.

Haava paranemisel asenduvad naharakud fibrooskoega, mis on nähtav armina. Armi võivad jätta enamikus sügavad haavad, operatsioonihaavad – näiteks keisrilõige, traumahaavad, põletused. „Armkude võib muutuda punetavaks ja nahast kõrgemaks, püsides siiski haava piirides, levida ka haavast kaugemale – tekib liigliha – või taanduda hoopiski nahapinnast madalamaks ja heledamaks. Armi tekkimine on suures osas individuaalne, sõltudes ka geenidest. Selge on aga see, et mida kauem haav paraneb, seda tõenäolisem on inetu armkoe tekkimine,“ selgitab haavaõde. Armi ravi vajab kannatust, sest see ei parane üleöö. Abiks on naha optimaalse niiskustaseme tagamine ja säilitamine, mis vähendab liigse armkoe teket.

Benu Apteegi ajakiri “Ilu ja Tervis”