RÄÄGIME PSÜHHEDEELIKUMIDEST I Alar Tamming: psühhedeelikumid on sõna, mis tekitab inimestes võõristust
Psühhedeelikumid on sõna, mis tekitab inimestes võõristust. See kõlab nagu narkootikumid ja tundub ohtlik. Samas on psühhedeelikumid ja narkootikumid täiesti erinevad ained. Narkootikumid tekitavad sõltuvust, hävitavad isiksust ja teevad just seda mida inimene arvab neid tegevat. Psühhedeelikumid on midagi muud. Nad ei tekita sõltuvust ning mis veelgi hämmastavam, nad võivad hoopis vabastada sõltuvustest. Täpselt nii. Ükskõik kui uskumatu see ka esimesel hetkel tundub. Kuna lillelapsed 60-ndate lõpul ei tahtnud Vietnamis sõdida ja kuna nad sellele veendumusele jõudsid peale LSD tarvitamist ja kuna riik ei saa sellist asja lubada, siis keelustati 60-ndate aastate lõpus kõik teadvust muutvad ained, ka need mille uuringud näitasid raviefekti ja lisaks ka ained mida inimkond oli rituaalselt kasutanud tuhandeid aastaid. Herilasepesa hävitamiseks asuti tervet maja lõhkuma. See olukord kestis aastani 2006, kui teadlased taas asusid selle teemalisi uuringuid tegema. Tulemused on rabavad.
Psühhedeelikumid on võrreldes alkoholi ja tubakaga nii vähem sõltuvust tekitavad, kui ka tunduvalt ohutumad, seda nii endale kui teistele. Lisaks kinnitasid uuringud nende ainete raviefekte, mida vahepealsel ligi 40 aastasel vaikuse ajastul ei olnud oma karjääri huvides mõistlik mainida. Esimene topelt-pime kõigile teaduse nõuetele vastav uuring avaldati mainekas ajakirjas Psychopharmacology ja seal uuriti maagiliste seente koostisesse kuuluva psilotsübiini võimet tekitada inimesele erakordse positiivse tähendusega kogemusi. Edasised uuringud näitasid et psilotsübiini sisaldavate seentega tehtav teraapia võimaldab vabaneda ärevusest[1], Alkoholi sõltuvusest[2], Obsessiiv-kompulsiivsest käitumisest[3], Tubaka sõltuvusest[4].
USA Ravimiamet on psilotsübiini teraapia kandnud läbimurdeteraapiate nimekirja see tähendab, et raviefekt on suurem kui senistel teraapiatel.
Gaboonis kuulutati USAs keelatud ibooga taim rahvuslikuks aardeks. Uuringud näitavad selle taime võimet ühe seansiga ravida heroiini sõltuvust[5].
Brasiiliast Amazoonase dzunglist lääne- maailma jõudnud ayahuasca uuringud kinnitavad selle taime ravivõimet ärevuse, sõltuvuse ja depressiooni korral[6].
Uuritakse ka seda kas ayahiasca tarvitamine tõstab mentaalset võimekust[7] . Brasiilias, USAs, Hollandis ja mujal tegutsevad kirikud, kes kasutavad ayahuascat religioosse sakaramendina.
Samas on psühhedeelikumid ained, mida ei tohi inimene ise kasutada, sest nendega kaasnevad ka ohud. Kui inimesel on eelsoodumus skisofreeniaks siis võib see esile tulla, jäiga isiksuse struktuuriga inimesetel võib olla raske neid kogemusi integreerida ja ilma professionaalse juhendamiseta ei tohiks neid kindlasti kasutada. Samas näitavad uuringud, et kontrollitud tingimustes on ohud peaaegu olematud ja seetõttu on USAs psilotsübiini ja MDMA uuringuid jõudnud etappi, kus mõne aasta pärast võidakse anda neile ametlik ravimi staatus.
Kuna see teema pakub paljudele inimesele huvi, siis Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon korraldab 3. oktoobril kinos Kosmos „Ayahuasca teadusõhtu“, kus vaadatakse dokumentaalfilmi „From Shock to Awe“ kahest USA sõjaveteranist, kes oma posttraumaatilisele stressi häirele ei leia meditsiinist lahendust ning lähevad ennast tervendama Brasiiliasse, et osaleda šamanistlikul tervenemise tseremoonial. Teadusõhtul osaleb ka just eesti keeles ilmunud raamatu “Ayahuasca antoloogia” autor Luis Luna, kes peab ka lühiloengu ja vastab küsimustele.
Kui teema kellelegi huvi pakub siis rohkem infot saab SIIT!
Raamatuga saab tutvuda SIIN!
Alar Tamming
[1] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/20819978/
[2] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25586396/
[3] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25364991/
[4] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25213996/
[5] https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5996271/
[6] (Baumeister et al., 2014; Bogenschutz and Johnson, 2016; Bogenschutz and Pommy, 2012; Dos Santos et al., 2016; Fortunato et al., 2009, 2010; Moreno et al., 2013; Ross, 2012; Vollenweider and Kometer, 2010). Indeed, Bouso et al. (2015)
[7] (Bouso et al., 2012, 2013, 2015)
