Vaikselt ligi hiilivat diabeeti põetakse sageli diagnoosimata
Eestis on diabeet diagnoositud umbes 70 000 inimesel, pea sama palju inimesi võivad haigust põdeda aga enese teadmata: diabeet võib varjatuna areneda aastaid ja seisundi süvenedes võib kaasnevate tüsistuste oht iga aastaga aina kasvada.
Eesti Diabeediliidu andmetel põevad ligi 7000 inimest 1. tüüpi diabeeti ja 60 000-65 000 inimest 2. tüüpi diabeeti. Suur-Pärnu Benu Apteegi proviisori Alexandra Sauskina sõnul ilmneb vähem esinev insuliinist sõltuv esimese tüübi diabeet enamasti juba lapse- või noorukieas. “1. tüüpi diabeedi puhul ei suuda kõhunäärmerakud enam insuliini toota ja patsient vajab seetõttu alati insuliinravi,” selgitab ta ja lisab, et haigus võib olla pärilik või tekkinud mõne viirusliku haiguse või spetsiifilise dieedi tulemusena.
Diabeediriskile viitab talje ümbermõõdu ja pikkuse suhe
Sagedasem ehk 2. tüüpi diabeet saab enamasti alguse täiskasvanueas ja tabab sagedamini keskealiseid või eakamad inimesi. 2. tüüpi diabeedi puhul on insuliini tootmine või kudede reaktsioon insuliinile ehk insuliiniresistentsus häiritud. 2. tüüpi diabeedi riskitegurid on pärilikkus, kõrge vanus, vähene kehaline aktiivsus või pikemat aega püsinud stress.
Selle diabeedivormi puhul on elustiil ja harjumused haiguse põhjustajana esikohal. Ülekaalulisus ja kehamassiindeks üle 30, istuv eluviis ja füüsilise aktiivsuse puudus, ebatervislikud toitumisharjumused, näiteks sagedane suhkruga magustatud jookide tarvitamine ning stress tõstavad diabeeti haigestumise riski. Kõige rohkem on diabeedist ohustatud need, kelle talje ümbermõõdu ja pikkuse suhe on suurem kui 0,5.
Õigel ajal jaole saades saab 2. tüüpi diabeedi tekkimise peatada
2. tüübi diabeet ei arene kiiresti. Enne seda on sageli suhteliselt pikk prediabeedi ehk diabeedieelse seisundi periood. Diabeedieelne seisund on vaja kontrolli all võtta elustiili riskifaktoreid vähendades: kehakaalu langetades, püüdes stressiga paremini toime tulla, lisades tavaellu mõõduka ja regulaarse füüsilise aktiivsuse, dieedis kiired süsivesikud ja küllastunud rasvhapet vähendades ja asendades.
Lisas võivad abiks olla taimseid ekstrakte sisaldavad toidulisandid, mis mõjuvad insuliini resistentsusele, aga ka kroomi sisaldav toidulisand magusaisu vähendamiseks. Tähelepanu võiks pöörata ka magneesiumi ja D-vitamiini taseme normis hoidmisele.
Kui 2. tüüpi diabeedi diagnoos on juba kinnitatud ja arst toetava ravimi määranud, siis lisaks eelnevalt mainitud meetmetele on vaja kindlasti jälgida arsti soovitusi ja ravimitarvitamise skeemi. Püüdlik ravimiskeemi järgimine on eriti oluline diabeedipõdejatele, sest nende puhul tähendab täpsem veresuhkru kontrolli all hoidmine pikemat ja täisväärtuslikumat elu.
Veresuhkru regulaarne kontroll aitab muutusi varakult avastada
Apteeker soovitab täiskasvanutel veresuhkrutaset korra aastas mõõta. Seda saab teha nii perearsti juures kui ka kiirtestina apteegis. Adekvaatse testimistulemuse saamiseks tuleks veresuhkrut mõõtma minna tühja kõhuga, sest veresuhkrunäidu väärtus muutub ööpäeva jooksul: see on kõige kõrgem vahetult pärast söögikorda ja kõige madalam hommikuti, tühja kõhuga. Terve inimese veresuhkrunäit tühja kõhuga mõõdetuna peaks olema 3,9-7,1 mmol/L piires. Optimaalne vahemik on 4,4-6,1 mmol/L.
Esmase vihje kõrgenenud veresuhkrutaseme kohta võivad anda tihedad põiepõletikud või põiepõletikuga sarnased sümptomid, väga kuiv ja sügelev nahk, püsiv väsimus, ootamatu kehakaalumuutus, isumuutused, regulaarne tugev janu ja haavade paranemise aeglustumine.
“Püsivat veresuhkru kõrgenenud taset on kutsutud “vaikseks mõrvariks”, sest pikaajaline hüperglükeemia võib kesta aastaid ilma selgete sümptomiteta, kuid kõrge glükoositase avaldab oma toksilist toimet neerudele, närvisüsteemile, südameveresoonkonna süsteemile, silmadele ja jäsemetele,” räägib Sauskina ja rõhutab, et just seetõttu on tähtis regulaarselt veresuhkrutaset kontrollida.
