Kõik me tahaks ju poes valida toiduaineid, mis on lisaks heale maitsele ka kasulikud. Paraku on valiku tegemine sageli keerukas, kuna vajab eelteadmisi selle kohta, kuidas lugeda toidupakendi infot, mida erinevad nimetused tähendavad ja miks nad toidus vajalikud on. Santa Maria kvaliteedijuht Kristiina Kibe selgitab, millist infot pakendile märkima peab ja kuidas seda lugeda.
Eestis müüdavatele toiduainetele kehtivad märgistuse osas kindlad nõuded. Saades aru, mida mõni infokild tähendab, on võimalik enda vajadustele vastavalt sobiv menüü kokku panna. „Enamasti valivad tarbijad ostukorvi tooteid ikka selle järgi, mis neile maitseb, mitte selle järgi, milline on toote toiteväärtus. Sellest hoolimata on oluline, et tarbijad oskaksid pakendil olevat infot tõlgendada ja selle järgi tervislikke valikuid langetada,“ sõnas Kibe.
Pakenditel peavad olema kirjas kõik koostisosad, mida toode sisaldab. Enamikel Eestis müüdavatel toiduaine pakenditel peab olema toodud välja info ka energiasisalduse, rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse osas. „Lisaks kohustuslikule infole, mis pakendil olemas peab olema, anname Santa Maria toodete puhul tarbijale teada ka sellest kui toode on kõrge kiudaine sisaldusega, madala suhkrusisaldusega või ilma lisatud suhkruta. Need infokillud on terviseteadlikule tarbijale abiks ning aitavad pikkade tootelettide vahel kiiremini otsuseid langetada,“ kommenteeris Kibe.
Suur osa pakenditel olevast infost tekitab aga tarbijates endiselt segadust. Näiteks ei tea enamik inimesi, mida peidavad endas erinevate e-ainete numbrikombinatsioonid ja miks e-aineid üldse toodetes kasutatakse. „E-aineid nähakse sageli kui midagi halba või ebavajalikku ning nõudlus e-ainete vabade toodete järgi kasvab. Levinud on väärarvamus, et e-ainetega püütakse peita tooraine puudusi. Paljud e-ained on tegelikult vajalikud toote omaduste tagamiseks – näiteks ei vaidle ilmselt keegi vastu, et pagaritoodetes on vaja kasutada küpsetuspulbrit, kuid seegi on pakendile märgitud e-lühendina,“ sõnas Kibe.
E-aine on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule selle omaduste parendamiseks. Kõige sagedamini kasutatakse toidus värvaineid, mille tähiseks on E100–199, säilitusaineid, mille tähiseks on E200–299 ja antioksüdante, mille tähiseks on E300–399. Stabilisaatoreid kasutatakse kindla toidu konsistentsi saavutamiseks, antioksüdantide roll on kaitsta toitu rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest. Lisaks eelpool nimetatule on kasutusel muud ained nagu happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, magusained ja paksendajad.
„Oma toodetes oleme seadnud eesmärgiks kasutada ainult neid e-aineid, mis on vajalikud. Nendeks on kergitusained, emulgaatorid, happesuse reguleerijad ja stabilisaatorid. Seevastu näiteks värvained ei anna toote kvaliteedile midagi juurde, nii et neid me ei kasuta,“ ütles Kibe. Tema sõnul ei pea kõiki e-aineid kartma, kuid oluline on teadlikkus sellest, millised neist on vajalikud ja mis on nende roll. See aitab poes targemaid otsuseid langetada ning tagada, et toidulaud oleks mitmekesine ja kvaliteetne.
