VAIMNE TERVIS I Mis põhjustab nüüdisaja töötajatele nii suurt ebamugavust?

Tehnoloogiaettevõtja, koolitaja ja Stanfordi ärikooli endine lektor Nir Eyal selgitab Heliose kirjastatud raamatus “Segamatu: Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu”, miks häirituse probleemi ei saa lahendada lihtsalt seadmete sahtlisse panekuga. Ta pakub praktilisi uudseid tehnikaid ja nõuandeid, kuidas hallata tähelepanu ning teha ära kõik, mida oled lubanud.

Raamat annab võtme, kuidas võtta tehnoloogiast parim, laskmata sel meist parimat võtta.

Märk halvasti toimimisest

Plaanime töötada suure projekti kallal, mis nõuab meie jagamatut tähelepanu, kuid meid tirib selle juures eemale ülemuselt saadud uus töökorraldus. Paneme endale kinni aja tunnipikkuseks keskendunud tööks, kuid sealsamas saabub teade, et tuleb minna järjekordsele „pakilisele“ koosolekule. Võime teha endale aega, et olla pärast tööd pere ja sõprade seltsis, aga hilisõhtul tuleb osaleda ootamatus konverentsikõnes.

Kuigi iseenda segajate kontrollima õppimine on oluline, siis mida teha, kui meie töö nõuab pidevalt ettevõetud plaanide katkestamist? Kuidas saame teha seda, mis on meie karjääri (ja ka töödandva firma) huvides parim, kui meid pidevalt katkestatakse? Kas tänapäevane „pidevalt võrgus“ töökeskkond on vältimatu „uus normaalsus“ või leidub ehk parimaid viise?

Paljudele näib probleemi allikas olevat mitmesuguste erinevate tehnoloogiate kohandamine. Lõppkokkuvõttes, kui tehnoloogiad nagu e-post, nutitelefonid ja rühmavestlused on valdavad kõigis ettevõtetes, oodatakse töötajatelt nende vahendite kasutamist, et sooritada kõike, mida nende ülemused eales tahavad ja kohe, kui nad seda tahavad. Ent uued uuringud selle kohta, miks meid töötegemisel hälvitatakse, paljastavad sügavamad põhjused.

Seega, mis põhjustab nüüdisaja töötajatele nii suurt ebamugavust? Leidub üha rohkem tõendeid, et mõned ettevõtted tekitavad oma töötajatele üpris suuri kannatusi. 2006. aastal Londoni ülikooli kolledži teadurite Stephen Stansfeldi ja Bridget Candy korraldatud metanalüüs näitas, et teatud laadi töökeskkond võib põhjustada lausa kliinilist depressiooni. Stansfeldi ja Candy teadustöö tõi päevavalgele mitmed potentsiaalsed tegurid, mida autorid kahtlustasid olevat depressiooni tekkepõhjusteks töökohal – nende seas see, kui hästi suudavad tiimikaaslased koostööd teha, sotsiaalse toe tase ning tööturvalisus. Kuigi need tegurid on sageli teemad, millest räägitakse üksnes kolleegide ühisel kohvipausil, ilmnes kõigi nende väike korrelatsioon töötaja vaimse tervisega.

Stansfeldi ja Candy leidsid aga kaks tingimust, mis prognoosisid suuremat tõenäosust töömasenduse väljakujunemiseks. „Pole kuigi oluline, mis tööd sa teed, pigem loeb keskkond, kus sa seda teed,“ ütles Stansfeld mulle.

Esimene tingimus hõlmas asjaolu, mida need kaks teadlast nimetasid „tööpingeks“. See tegur esines keskkonnas, kus töötajatelt oodati vastavust kõrgetele nõuetele, ent neil puudus võime oma tulemusi näha ja hinnata. Stansfeld lisas, et seda pinget võivad tunda nii kontoritöötajad kui ka lihttöölised ning võrdles taolist tunnet tehase liinitöölise omaga, kellel pole võimalik tootmistempot reguleerida, isegi kui tooteliinil läheb midagi valesti. Nagu Lucille Ball, kes töötas Ameerika telesarja „I Love Lucy“ klassikalises episoodis šokolaaditehases, võivad ka kontoritöötajad kogeda tööpinget kuhjuvatest e-kirjadest või ülesannetest, mis tormavad nende poole, nagu ridamisi saabuvad šokolaadikompvekid konveierilindil.

Teine töökohas tekkiva depressiooniga korreleeruv tegur on „pingutuse ja preemia tasakaalutusega“ keskkond, kus töötajaid ei saa oma pingsa töö eest kuigi palju vastu, olgu palgatõusu või tunnustusena. Mõlema, tööpinge ja pingutuse-preemia tasakaalutuse tuumaks on Stansfeldi sõnul kontrolli puudumine.

Depressioon läheb Ameerika Ühendriikide majandusele diagnoosi saanud ja haiguspuhkusel olevate töötajate tõttu igal aastal maksma üle 51 miljardi dollari, nagu näitavad tervisefondi Mental Health America andmed, kuid see summa ei küüni ligilähedalegi nende miljonite ameeriklaste kaotatud potentsiaalile, kes kannatavad töökeskkonnas ilma kliinilise diagnoosita. Lisaks ei hõlma diagnoos kergeid depressioonilaadseid sümptomeid, mida põhjustab ebatervislik töökeskkond. Kuna me pöördume oma seadmete poole ebamugavustunde eest põgenemiseks, sirutame sageli kontrolli puudulikkust tajudes käe tehnoloogiliste abivahendite järele, et tunda end paremini. E-posti kontrollimine või ükskõik millisel teemal rühmavestluses kaasalöömine tekitab tunde, et oleme tootlikud, olenemata sellest, kas meie tegutsemine tegelikult midagi paremuse poole muudab.

Meelespea!

• Töökohad, kus töötajatele esitatakse kõrgeid nõudmisi ja kus on puudulik kontroll, võivad tekitada töötajatel depressioonisümptomid.
• Depressioonisümptomid on piinarikkad. Kui inimesed tunnevad end halvasti, kasutavad nad segajaid (telefon, sotsiaalmeedia jne), et vältida valu ja saada tagasi tunne, et asjad on nende kontrolli all.
• Tehnoloogia ülekasutamine töökohas on halvasti toimiva firmakultuuri sümptom.