Terves kehas terve proprioretseptsioon (aka vaim)

Mis asi see proprioretseptsioon veel on???

Sinu keha enda tajumisvõimet ruumis nimetatakse proprioretseptsiooniks ehk asendi- ja liikumistunnetuseks. Selline keha tajumine toimub lihastes ja liigestes asuvate retseptorite kaudu (proprioretseptorid- näiteks golgi kõõlusorganid ja lihaskäävid), mis annavad ajule meie keha asendist pidevat tagasisidet.

Põhimõtteliselt on see midagi, mida purjus inimestel enam pole, et mööda sirget joont kõndida.

Sa võid küll mõelda, et minul sellega probleeme ei ole, tean ju ometigi väga hästi, kus mu jäsemed praegu asuvad? Tegelikult aga puudub meie ajul täpne ettekujutus sellest, kuidas me päriselt seisame ja liigume. Eriti veel, kui sa oled üks nendest inimestest, kes kurdab lihas ja liigesvalu – Sinu ebatäpsus liigutustel võibki olla selle algpõhjuseks!

Kas see ongi see nn. vaim meie kehas?

Sellest hetkest, kui sa sünnid, hakkab su keha oma asendist pidevat tagasisidet saama. Nii kummaline kui see ka pole, mõtlevad beebide väiksed ajud just enamus ajast sellest, kus pagan nad parajasjagu on!? Alguses on selle tagasiside info hulk nii suur, et see on praktiliselt ainus asi, millega aju tegeleda suudab. Alles siis, kui on saavutatud piisav keha tunnetus, tekib enese teadlik taju – sellepärast sa ei mäletagi aega, mil olid imik. Su ajul ei olnud veel kehast tekkinud ettekujutist, mida üldse mäletada.

Ajapikku hakkab aga lapse aju oma kehast järjest paremat pilti looma, ning refleksidest ja kohmakusest saavad sihipärased, kontrollitud liigutused. Mida rohkem mingit liigutust korrata, seda tuttavamaks see liigutuste rada ajule saab ja sellest jääb ajusse meelde nö liigutuslik kaart. Kuna kõige rohkem ja täpsemalt kasutame me igapäevaselt käsi, jalgu ja näolihaseid, siis täpselt nendest kehaosadest ongi ajul olemas kõige parem kaart. Sellist keha tunnetuslikku kaarti nimetatakse homunkuluseks ja see näeb välja selline:

Samamoodi näebki aju meie keha. Täitsa õudne, kas pole? Nagu tulnukas!

Sensoorika (tundlikkus) ja motoorika (liigutused) jaoks on ajus kindlad piirkonnad ja need on omavahel tihedalt seotud:

Ehk oled isegi mõnes filmis näinud, kuidas aju teatud osasid puudutades, liiguvad kaasa ka jäsemed?

See kui tihti sa oma keha kasutad, määrab ära ka selle, kui hea kaart sinu ajul su liigutustest on!

Ütleme, et sa oled sündinud paremakäeliseks. Elu jooksul oled sa parema käega visanud palli mitmeid tuhandeid kordi. Sinu proprioretseptiivne kaart on vilumuse tulemusel ajus sedavõrd täiustunud, et see töötab nagu viimasepeal GPS süsteem! Sa ei pea isegi kaarti vaatama, kõik kurvid ja mahasõidud öeldakse sulle ette ära ning liigutus sooritatakse sujuvalt, ilma, et peaksid sellele üldse mõtlema.

Nüüd aga proovi palli visata vasaku käega? Sellist rada pidi ei ole su aju pidanud kätt väga tihti kasutama. Kaart sellisest liigutusest näeb su ajule välja nagu sa oleksid juhised huulepulgaga kiirelt pabertaskurätikule kritseldanud. Kogu sinu närvisüsteem peab nüüd liigutuse ajal töötlema infot sinu naha, liigeste ja lihaste retseptoritest ning kooskõlastama selle nägemise ja kuulmisega, mille tulemus on üks segapudru ja kapsad.

Selleks, et su aju saaks sinu kehast joonistada piisavalt hea kaardi, peame end tihti ja mitmekülgselt liigutama.

Meil on juurepääs väga erinevale hulgale liigutustele aga paraku näitavad uuringud, et meie tänapäeva eluviis sisaldab aina suuremat osa just mitte liigutamist. Ja need, kes end liigutavad, valivad selleks tavaliselt ühe spordiala või trenni, heal juhul kaks. See aga tähendab, et me saame tervest maailmakaardist kätte vaid ühe väikse osa, mida me teame näiteks sama hästi nagu Eesti kaarti. Aga kui me peaksime kokku panema Kesk-Aasia kaardi? Sealseid linnu, riike ja mägesid tead sa tõenäoliselt sama halvasti, kui su keha teab kõiki neid teisi spordialasid ja liigutusi, mida sa varem proovinud pole.

Samamoodi nagu me eelistame kasutada pidevalt paremat kätt, sest sellel on meie kaardisüsteem hea, kipume üle kasutama neid liigutusmustreid, mida me juba oskame teha. Niimoodi koormame me oma keha teatud lihased ja koed üle, millest saavadki piisava aja koosmõjul kroonilised ülekoormussündroomid – valud liigestes ja lihastes. See juhtub pidevalt samasuguste töövõtete tegijatel kui ka näiteks ühe-ala sportlastel. Selleks, et seda ei tekiks, tuleb aegajalt viia oma keha nö uude kohta reisima. Ja mitte ainult kord aastas, nagu eesti keskmise palk seda teha lubab, vaid ikka regulaarselt.

Selleks, et tagada terve ja valuvaba keha, keskendu liikumisel mitmekülgsusele, mitte intensiivsusele.

Sinu proprioretseptiivsed organid rakenduvad tööle alati, kui sa liigud. Selleks ei pea sa ilmtingimata jõusaalis järjest raskemaid hantleid tõstma. Raske töö ei võrdu alati parem töö.

Seega aeg-ajalt pane need raskused maha ja keskendu lihtsalt liigutustele, mida sa varem pole teinud. Selleks, et joonistada kaarti, on vaja pliiatsit, mitte kuvaldat. Ei maksa asju keeruliseks mõelda. Sa ei vaja oma keha liigutamiseks erilisi vahendeid, jõusaali, varustust ja riideid. Sa ei vaja treeningklubi pääset, et liikuda. Sa vajad ainult oma keha – ja oh üllatust, see on sul olemas! Naudi igasugust liikumist ja ole selles loov.

Tuleb välja, et parim pilt meie hingest, on meie keha!

Siin on sulle ka mõned tasakaalu harjutused, mis aitavad keha tunnetuslikke (proprioretseptiivseid) omadusi parandada:

Allikas: http://www.fysioviis.com/